DELFI: Eestis on koolikiusu rohkem kui teistes riikides
PISA andmetel kogeb Eestis regulaarset kiusamist 27% õpilastest, mis on keskmiselt rohkem kui teistes testis osalenud riikides. Eksperdid näevad kasvava probleemina küberkiusamist.
Loe tervet artiklit SIIT.
Kiusamist on kogenud üle veerandi õpilastest
2025. aasta 15-aastaste noorte PISA küsitlusest selgus, et neist enam kui veerandit, täpsemalt 27% ehk 1702 õpilast, kiusatakse vähemalt paar korda kuus. OECD ehk arenenud tööstusriike koondava rahvusvahelise majandusorganisatsiooni keskmine oli samal ajal 20%.
Kui võrrelda mullust näitajat kahe varasema PISA uuringuga (2018. ja 2022. aastal), selgub, et kiusatavate osakaal Eestis on püsinud kaheksa aasta jooksul peaaegu muutumatuna. Ka teised Eesti uuringud, näiteks kooliealiste laste tervisekäitumise uuring (HBSC) ning haridus- ja noorteameti (Harno) kiusamisuuringud, näitavad viimastel aastatel vaid väikeseid kõikumisi.
Teiste riikidega võrreldes on Eesti tulemused märksa kurvemad. PISA arvutab ka kiusamise indeksit, mida saab võrrelda teiste riikidega. Skaalal tähistab nullpunkt (0) OECD riikide keskmist taset. Mida kõrgem on indeks, seda rohkem lapsed kiusamist tajuvad, nullist väiksem indeks näitab, et kiusamist kogetakse vähem kui OECD riikides keskmiselt.
Selle järgi tõusis Eesti kooliõpilaste tajutud kiusamise indeks 2025. aastaks 0,16-ni, millega olime 85 riigi võrdluses 12. kohal. Võrreldes 2018. aastaga kasvas kiusamise indeks 0,08 punkti ehk kaks korda. Veelgi suurem muutus toimus võrreldes distantsõppeaegse 2022. aastaga, mil näitaja tõusis 0,29 punkti.
Miks lapsed kiusama hakkavad?
Eesti koolipsühholoogide ühingu juhi Karmen Maikalu sõnul ei saa laste käitumist vaadelda täiskasvanute suhtluskultuurist täiesti eraldiseisvalt. "Ma küsiksin väga ebamugava küsimuse: kust lapsed tulevad? Esmalt peaksid ka täiskasvanud vaatama peeglisse. Lapsed on täiskasvanute maailma peegel," ütles ta. Lapsed näevad ja kuulevad, kuidas täiskasvanud räägivad teistest inimestest, sealhulgas neist, kelle maailmavaatega nad ei nõustu või kellega on tekkinud konflikt. Sama näevad nad ka sotsiaalmeedias.
"Ja kui me vaatame avalikku poliitikat, kuidas seal omavahel suheldakse ja üksteisele nn ära pannakse, siis see on minu arust väga hea näide kiusamisest. Lapsed näevad ja kuulevad seda ning hakkavad sellist suhtlemiskultuuri pidama normaalseks. See on nii kogu ühiskonna kui ka lapsevanemate ja õpetajate vastutus, kõikide täiskasvanute vastutus – millist eeskuju me lastele anname," sõnas ta.
Kodune taust pole muidugi ainus põhjus, miks kiusamist koolist välja juurida ei õnnestu. /.../ Üks põhjustest on vähene järjepidev ja sisuline ennetustöö. Maikalu rõhutab, et pelgalt kiusamisvastase programmi olemasolust koolis ei piisa – programm peab olema järjepidev, sisuline ning hõlmama kogu kooliperet ehk õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid. "Kiusamisteemaga tegelemine ei saa olla tegevus, mida tehakse ainult siis, kui mõni konkreetne juhtum välja tuleb," lisas ta.
/.../
Maikalu sõnul muudab interneti vahendusel toimuv kiusamine olukorra lapse jaoks eriti keeruliseks – kui varem võis koolipäeva lõpp tähendada ka kiusamise lõppu, siis nüüd ei pruugi lapsel olla enam kohta, kus sellest puhata. "Digikeskkond on andnud kiusamisele uue ulatuse, vormid ja kiiruse. Pilt, video või kuulujutt võib jõuda väga kiiresti suure hulga inimesteni. Lapsel võib seetõttu tekkida tunne, et kogu maailm nägi temaga juhtunut või arvab temast halvasti," kirjeldas ta.
Maikalu sõnul avarduvad küberkiusamise võimalused koos tehnoloogia arenguga. Kui varem võis kiusamine tähendada näiteks halvasti ütlemist, siis nüüd saab tehisaru abil luua pilte ja muud sisu, millega last veelgi efektiivsemalt tahtlikult häbistada.