EESTI EKSPRESS: Noorte vägivald ei ole juhuslik kõrvalekalle, vaid loogiline tagajärg

Oma töös olen näinud, et tegelikult ei otsi noor vägivalda, vaid kuuluvust, identiteeti ja tunnet, et ta on kellelegi oluline, kirjutab Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, miks lapsed ja noored teevad äärmuslikke vägivallategusid ja kust tekib nende julmus. Minu jaoks on keskne küsimus siin mitte ainult see, mis lapsega on juhtunud, vaid ka see, mis on jäänud juhtumata. Kas oli keegi, kelle juurde ta sai minna, kui tal oli raske? Kas oli keegi, kes jäi tema kõrvale piisavalt kauaks? Kas oli keegi, kes aitas tal oma tundeid sõnastada, mitte lihtsalt maha suruda? Kas oli keegi, kes selgitas sotsiaalmeediast nähtut? Kas oli keegi, kes küsis, kuidas tal päriselt läheb?

Eriti puudutab see poisse ja noori mehi, kellest paljudele on antud juba varakult selge sõnum, et tunded on nõrkus ja abi küsimine häbiasi. Me kasvatame poisse üles mõttega, et tõeline mees saab alati ise hakkama, ei nuta ega kahtle. Ja siis imestame, miks nii paljud neist on sisemiselt üksinda, vihased ja eksinud.

Minu kabinetis on olnud mitmeid noori mehi, kes on öelnud, et neil pole ühtegi inimest, kellega oma hirmudest või ebakindlusest rääkida. Ja nii on nad tõmmanud ette ühiskondlikult aktsepteeritud tugevuse maski, mis aga tegelikult peidab endas sageli ärevust, üksildust ja alaväärsustunnet. Aga kui emotsioonidele ei anta sõnu ega ruumi, leiavadki need väljapääsu käitumises. Seega ei ole noorte vägivald mitte juhuslik kõrvalekalle, vaid loogiline tagajärg emotsionaalsele vaesusele, mille me ise täiskasvanutena oleme normaliseerinud.

Aga poiss ei ütle, et tal on raske. Ta hakkab koolist puuduma, muutub trotslikuks ja agressiivseks või hakkab otsima kuuluvust sealt, kus pakutakse lihtsaid vastuseid, selget vaenlast ja näilist tähendust. Sageli räägitakse radikaliseerumisest kui ideoloogilisest probleemist, ent palju harvem vaadatakse peeglisse ja küsitakse, miks need ideoloogiad noori üldse kõnetavad.

Oma töös olen näinud, et tegelikult ei otsi noor vägivalda, vaid kuuluvust, identiteeti ja tunnet, et ta on kellelegi oluline. Kui perekond ja lähisuhted seda ei paku, täidavad tühimiku teised. Ja siinjuures ei saa mööda vaadata sellest, et paljudel poistel puuduvad tavaelus terved ja kättesaadavad mehelikud eeskujud. Emotsionaalselt kättesaamatu isa, katkised suhted või täielik isakuju puudumine loovad pinnase, kus saavad kergesti juurduda äärmuslikud ja toksilised manfluencer'id, kes lubavad kontrolli, jõudu ja kindlust maailmas, kus noor tunneb end abituna ja üksildasena.

Aga tegelikult ei küsi ju vägivald sugu. Ka tüdrukud võivad muutuda agressiivseks, ennasthävitavaks või radikaliseeruda, lihtsalt teistsugusel ja mõnikord vähem nähtaval moel. Aga ühine nimetaja ei ole siin esmalt mitte vägivald, vaid sügavalt inimlik vajadus olla kuuldud, nähtud ja mõistetud. Üksildustunne, ärevus ebakindlas maailmas ning tunne, et sa ei sobitu ega kuulu kuhugi, puudutavad tänapäeval paljusid noori, olenemata soost. Meil on üksilduse-epideemia, millel on omad tagajärjed. 

Sageli küsitakse, miks noored on muutunud vägivalla suhtes tuimemaks ja ükskõiksemaks. Ent harvem küsitakse, kas me oleme pakkunud neile piisavalt tuge, et nad suudaksid kõike oma noores elus nähtut ja kogetut läbi mõtestada ja sellega toime tulla. Sest paljud lapsed puutuvad vägivallaga kokku juba väga varakult – kas oma peres, koolis või üha sagedamini ka ekraanide vahendusel. Sotsiaalmeedia, videod ja igaõhtused uudised toovad vägivalla otse lapse tuppa, sageli ilma konteksti, täiskasvanu selgituse või emotsionaalse toeta. Vägivallast saab midagi harjumuspärast, igapäevast ja justkui paratamatut. Ja mulle tundub, et see ei tekita mitte empaatiapuudust, vaid hoopis empaatiaväsimust. Kui vägivalda ja kannatusi on liiga palju ja liiga sageli, õpib närvisüsteem end kaitsma ning empaatia lülitatakse välja, sest muidu oleks lihtsalt liiga valus.

Lapse aju ei vali kurjust, ta valib ellujäämise. Aga miks nad siis ei vali teistmoodi, kuidagi rahulikumalt? Me unustame ära, et elame ühiskonnas, mis on pidevas kriisis ja ärevuses ning lapsed peegeldavad mitmekordse intensiivsusega tagasi seda, mis toimub täiskasvanute maailmas. Ja siis me ootame lastelt ja noortelt emotsionaalset tasakaalu, mida paljud täiskasvanudki ei suuda hoida.

See ei ole etteheide lapsevanematele, sest enamik vanemaid teeb oma parima, mida sel hetkel oskab ja suudab, püüdes samal ajal ise oma pingete ja raskustega toime tulla. Küsimus on laiem – millise sõnumi annab ühiskond tervikuna inimeste haavatavusele ja vajadusele olla turvalises suhtes ning kuivõrd väärtustatakse emotsionaalset heaolu, tähenduslikke suhteid, kontakti ja kohalolekut. Tänapäeva kiire, äreva ja ekraane täis elu juures on need kerged kaduma.

Seega, vägivald, olgu siis laste või täiskasvanute puhul, on alati märk millestki katkisest suhtes iseenda või maailmaga. Kui tahame vägivalda ennetada, ei piisa ainult näpuga viibutamisest ega karistustest. Me peame liikuma eemale lihtsustatud süüdlaste otsimisest ja looma keskkonna, kus nii lastel kui ka täiskasvanutel on lubatud olla haavatavad ja küsida abi ning kus oskame üksteist hoida ja olla päriselt oma lähedaste jaoks olemas. Sest vägivald ei sünni vihast, vaid sellest hetkest, kus laps saab aru, et mitte keegi ei küsi temalt enam, kuidas tal päriselt läheb. 

Artikkel ilmus SIIN.