EESTI NAINE. REPLIIK | Psühholoog Karmen Maikalu isikliku kogemuse taustal: ka väga positiivseid ja meeldivaid asju tehes võid jõuda läbipõlemise äärele

REPLIIK on Eesti Naise veebis ilmuv rubriik, kus igal reedel tuuakse esile ühe käesoleval nädalal välja öeldud märkimisväärse mõtte mõnelt Eesti naiselt.

25 aastat psühholoogina töötanud Karmen Maikalu rääkis portaalile Eeter antud intervjuus, kuidas ülikoolist saadud teadmised ja suur praktiline kogemus ei anna mingit kindlat garantiid selle kohta, et psühholoog ise ei võiks samasse lõksu langeda, kui tema vastuvõtul käivad kliendid.

"Ei ole vist olemas ühtegi psühholoogi, kellele piisab ülikoolis õpitust ja kes ise suudavad seetõttu kõikidest vaimse tervise karidest mööda laveerida. Me kõik oleme inimesed," muheleb Karmen ja jagab kõige drastilisemat lugu enda isiklikust elust "Mõned aastad tagasi tekkis mul olukord, kus mu pea hakkas väga hullusti kuklast valutama ning valutas lakkamatult ööd ja päevad. See oli mu jaoks erakordne, sest ma ei ole tavaelus peavalutaja. Tehti igasuguseid uuringuid, saadeti eriarstide juurde, aga midagi ei leitud." 

Ühel hetkel sattus Maikalu ühe muldvana arsti juurde, kelle käed värisesid, paberid kukkusid maha, tundus, et ta ka ei kuulnud hästi, mida talle räägiti. "Mõtlesin, et ohh, täielik ajaraiskamine, miks ma siia üldse tulin. Pärast seda, kui ma olin mitu korda temalt küsinud, mida ma pean võtma, et valust lahti saada, ütles arst sõnad, mis jäävad mulle eluks ajaks meelde: "Tütreke, sa pead võtma kahte asja: ajas maha ja kaalus juurde." Sain nagu puuga pähe. Kuidas on võimalik, et ma töötan inimestega iga päev, aidates neil aru saada, mis nende elus toimub, aga iseenda puhul olin täiesti pime?" 

Tol päeval selle elukogenud ja targa arsti kabinetist väljudes tegi Karmen kohe mõned telefonikõned. "Abikaasa oli mulle ammu öelnud, et peaksin rohkem puhkama, aga mulle tundus, et mul ei ole vaja, sest töö oli mu kirg. Astusin südamevaluga välja mitmest projektist, nii kahju oli. Otsustasin, et ma ei tee enam õhtuti kodus tööd ja viisin tööasjad kontorisse, telefonist võtsin maha kõik teavitused. Paari nädala pärast oli mu kuklavalu läinud," meenutas Karmen valulikku, kuid vajalikku otsust.

Maikalu tunnistab, et see oli tema jaoks hästi suur õppimiskoht. "Et ka väga positiivseid ja meeldivaid asju tehes võid jõuda läbipõlemise äärele, kui sa ei võta teadlikult aega puhkamiseks. Keha annab ühel hetkel lihtsalt järele," tõdeb Karmen.

Selle kogemuse kaudu õppis Karmen teadlikult elutempot maha võtma. "Mingil hetkel, kui on ülipalju asju teha, juhe jookseb kokku ja on kõige kiirem, võtan ma teadlikult pausi. Minut aega vaatan aknast välja ja keskendun oma hingamisele või sellele, mida aknast näen. Püüan teadlikult aeglasemalt rääkida. Vahel palvetan või lihtsalt olen. Mulle mõjub väga positiivselt kiiretel hetkedel väikeste pauside tegemine ja tempo aeglustamine. Ei pea kogu aeg jooksma, ei pea kogu aeg midagi vajalikku tegema, ei pea kogu aeg asjalik olema, töö ei lõppe kunagi otsa. Elutempot tuleb aga aeglustada täiesti teadlikult," julgustab Karmen oma ellu positiivseid muudatusi sisse viima.