EESTI NAINE: Vanaemaks olemise tähendus on Eesti peredes märgatavalt muutunud

Viimaste aastakümnete jooksul on vanaemaks olemise tähendus Eesti peredes märgatavalt muutunud. Kui varem peeti iseenesestmõistetavaks, et vanaema on kodune, alati kättesaadav ja valmis lapselapsi hoidma, siis nüüdseks on see roll muutunud mitmetahulisemaks. 

Oma kogemust jagavad Eesti Naise artiklis kolm vanaema ja kaks ema.  Olukorda aitab lahti mõtestada pereterapeut Karmen Maikalu.

Pereterapeut Karmen Maikalu: "Vanavanemaks olemine on vaid üks osa inimese identiteedist"

Pereterapeut Karmen Maikalu kirjeldab vanaemaks olemise muutumist kui suurt ühiskondlikku arengut, mis puudutab nii peredünaamikat kui ka naiste eneseteostust. "Meil ei ole enam palju neid vanaemasid, kes istuvad tugitoolis ja koovad sokki," ütleb ta. Inimeste eluiga on pikenenud, tervis parem ja elutempo kiirem. Paljud vanaemad käivad endiselt tööl, reisivad, tegelevad hobidega, õpivad ja arendavad end. See kõik tähendab, et vanaema roll on oluliselt mitmekesisem ja dünaamilisem kui varasematel põlvkondadel.

Maikalu näeb selget muutust ka suhtumises – kui varem oli tavaliselt emaduse ja vanaemaks olemisega seotud enesesalgamine, siis nüüd otsivad paljud naised rohkem tasakaalu. Vanaemad teadvustavad oma emotsionaalseid vajadusi ja oskavad seada piire. See pole tema sõnul egoism, vaid terve eluviis.

Paraku toob globaliseerumine kaasa ka kaugused: noored pered elavad sageli välismaal ja vanaemal pole võimalik lapselastega pidevalt suhelda. "Aga on ka neid vanaemasid, kes õpivad kasutama digivahendeid – videokõned, ettelugemised, ühised mängud läbi ekraani." Maikalu rõhutab, et selline kontakt on väärtuslik mõlemale poolele. "Lapsed, kellel on lähedane suhe vanavanematega, on emotsionaalselt tugevamad, neil on vähem probleeme koolis ja suhtlemisel. Sama kehtib ka vanavanemate kohta – lapselapsed toovad spontaansust, liikumist ja elurõõmu."

Samas toonitab ta: selline suhe ei teki iseenesest. See vajab aega, tähelepanu ja teadlikku panustamist. See ei kasva automaatselt, seda tuleb hoida ja kasvatada.

Maikalu tõdeb, et peredes tekivad sageli arusaamatused, kui vanaema roll ei ole läbi räägitud. "Vaikimisi ootused, kokkuleppimata vajadused – just sealt tulevad pinged, etteheited, solvumised." Kui üks pool tunneb, et temalt oodatakse rohkem, kui ta suudab anda, võib see tekitada süütunnet ja trotsi, aga viia ka kaugenemiseni.

Rollikonfliktide juured on sageli lihtsates asjades: noor pere tunneb survet ja väsimust ning ootab tuge. Vanaema samal ajal tunneb, et on aastaid teiste eest hoolitsenud ja sooviks lõpuks aega endale. "Kui teda vajatakse pidevalt ja ilma arvestuseta, võib ta kogeda ärakasutatuse tunnet, vabaduse piiramist, väsimust või hirmu läbipõlemise ees," selgitab Maikalu. 

Just seetõttu peab Maikalu äärmiselt oluliseks vanaema rolli teadlikku läbi rääkimist. "See ei ole mitte ainult oluline, vaid hädavajalik. Selge ja avatud suhtlemine aitab ära hoida palju arusaamatusi. See aitab luua mõistmist, vähendada pingeid ja ebarealistlikke ootusi, seada adekvaatseid piire ning teha toimivaid ja arvestavaid kokkuleppeid."

Maikalu tuletab meelde, et ka vanaemad vajavad ise tähelepanu ja tuge. "Selleks, et midagi teistele kallata, peab vanaema enda tass täis olema. Vanaemal peab olema aega enda jaoks, et mitte läbi põleda ega tunda, et teda kasutatakse lihtsalt ära."

Väärarusaamad selle kohta, et vanaema ainus ülesanne on lapselaste hoidmine, on Maikalu hinnangul õnneks taandumas. "Vanavanemaks olemine on vaid üks osa inimese identiteedist."

Maikalu kirjeldab head suhtlust vanaema ja noore pere vahel järgmiselt: "Oluline on, et inimesed räägiksid omavahel ausalt. Mitte vihjete või etteheidete kaudu, vaid selgelt ja konkreetselt. Näiteks: "Me vajame tuge sel päeval – kas saame seda arutada?" Ta rõhutab, et laste kasvatamine on eelkõige vanemate vastutus. Vanavanemad saavad olla toeks – ja sellest võib võita kogu pere –, aga mitte oma elu ja vajaduste arvelt.

Loe tervet artiklit SIIT.