ERR EETER. Psühholoog Karmen Maikalu: ärge olge kogu aeg tegusad

Psühholoog Karmen Maikalu rääkis portaalile Eeter antud intervjuus, et oleme jäänud lähedaste keskel üksildaseks, sest kiire elutempo tõttu kannatavad just meie lähisuhted. Lastel tekitab üksildus käitumisprobleeme, samal ajal maadlevad täiskasvanud läbipõlemisega. Maikalu sõnul peame vaimse tervise hoidmiseks väärtustama kõige elementaarsemaid asju oma elus ning täiesti teadlikult iga päev aeglustama oma elamise tempot.

 "Meie lapsed ja pered on minu arvates praegu väga hapras seisus. Lapsed peegeldavad ju seda, mis toimub täiskasvanute maailmas. Elutempo on nii kiire, et ei ole hingetõmbehetke, kus lihtsalt niisama olla, ei ole aega, et üksteisele otsa vaadata ja pärisel kohal olla," tõdeb psühholoog, pereterapeut ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu. "Üksildustunnet oma pere ja lähedaste keskel on palju."

Maailm muutub järjest indiviidikesksemaks, see aga jätab inimesed üksi. "Kogukondlikkust meie elus on palju vähem. Kui varem elasid mitmed põlvkonnad koos ja suguvõsa oligi sinu klann, siis praegu lapsed ei tunnegi enam oma sugulasi, paljudel lastel on juured kadunud," toob psühholoog välja ühe põhjuse, miks tänapäeva inimene on nii üksildane.

Karmeni sõnul tuleb üksilduse teema välja nii lapsevanemate kui ka lastega rääkides. "Kontakti kaotamine ja sellega seoses ärevuse tekkimine. Ärevus lööb välja erinevalt ning lastel võivad tekkida käitumisprobleemid. Lapse negatiivne käitumine on ainult jäämäe veepealne osa, täiskasvanud peavad välja selgitama põhjuse, mitte vaid noomima, et miks sa nii halvasti käitud. Tihtipeale on seal jäämäe all just lapse üksildus," toob Karmen välja.

Paljude laste sõnul tunneb nende elu vastu tõelist huvi vaid juturobot

Paljude laste jaoks on usaldusisiku ja parima sõbra rolli endale võtnud AI ehk tehisintellekt. "Üks laps rääkis vastuvõtul väga karme asju oma elust. Kui küsisin, kellele sa oled sellest rääkinud, sain vastuseks, et AI-le. Hea on, et laps saab oma mure välja rääkida, tekib illusoorne tunne, et keegi kuulab mind, ma olen kellegi jaoks oluline. Aga paneb väga mõtlema, kui AI on lapse jaoks ainuke usalduslik suhe, muidugi on see igal juhul parem, kui üldse mitte midagi," ütleb Karmen.

Noore põhilised vajadused lisaks sellele, et kõht on täis ja tal on turvaline, on autonoomsus ehk õigus ise oma asjade üle otsustada, kompetentsus ehk oskused seda teha ja seotus ehk olla kellegagi lähedane.

"Seotuse tunde saavad noored paljuski läbi interneti, näiteks veebis tšättides justkui kätte. Poisid suhtlevad arvutimängude teemalistes gruppides, tüdrukud teevad videokõnesid ja koristavad või õpivad nii koos. Uus trend on see, et lapse parim sõber võib elada näiteks San Diegos või Marokos ja tegemist võib olla tõelise sõprussuhtega, nad on iga päev videokõnes ja räägivad kõigest. Ometi näitavad uuringud, et laste ja noorte üksildustunne on viimase 15 aasta jooksul järsult kasvanud."

Noorte enesevigastamine on massiline ja naisalkohoolikute arv aina kasvab

Karmen alustas psühholoogina tööd 2000. aastal ning toob välja, et 25 aastaga on toimunud mitmeid muutusi. "Oleme täie hooga sisenenud digimaailma, laste enesevigastamine on läinud täiesti massiliseks ning naisalkohoolikuid on kõvasti juurde tulnud," toob Karmen välja mõned esimesena meenuvad muutused.

"Enese lõikumist on laste hulgas väga-väga palju. Kui varem teati võib-olla seda, kui su sõber end lõikus või spekuleeriti, kes klassikaaslastest seda teevad, siis nüüd postitatakse sellest pilte ja videoid, on spetsiaalsed grupid, kus jagatakse kogemusi, üheskoos lõikumistest tehakse otseülekandeid," toob Karmen välja nii tüdrukute kui ka poiste hulgas väga sagedase stressiga toimetulekuviisi.

Naisalkohoolikute lisandumisele on lisaks ühiskondlikule ärevusele ja kõrgetele ootustele kõvasti hoogu juurde andnud tohutult lai alkoholivalik poelettidel. "Vanasti ei olnud poes naiste maitsele vastavaid lahjemaid jooke palju, nüüd on neid aina juurde tulnud ja lõkse, kuhu sisse astuda, on oluliselt rohkem."

Algklassilapsed panevad endale ise vaimse tervise diagnoose

Karmeni sõnul peab vaimsest tervisest avameelselt rääkima, aga siin peitub ka oht teema sel moel normaliseerida. "On hea, kui võtame stigma maha ja ei häbene öelda, et mul on depressioon ja ei häbene ärevushäirega abi otsida, aga samas võib see tahtmatult tekitada olukorra, kus vaimse tervise mured muutuvadki nii-öelda trendiasjaks, et oh, sul polegi depressiooni olnud või?"

Psühholoog meenutas üht seika, kui tema kabinetti astus algklassi tüdruk ja ütles väga teadlikult, et tal on ATH, aga tema ema ei usu seda ja tal oleks nüüd vaja, et psühholoog emale asja selgeks teeks.

"Küsimuse peale, kuidas ta selles nii kindel saab olla, ütles väike tüdruk, et nägi Tiktokis videosid ja tal on kõik ATH tunnused olemas. Suuremad lapsed tulevad minu vastuvõtule ja neil on juba mitu diagnoosi endale pandud, millele oodatakse minu kinnitust," tõdeb Karmen, kelle jaoks on noortele selgitamine, et nii lihtsalt iseenda vaimse tervise diagnoosimine ei käi, saanud oluliseks osaks igapäevatööst.

Iseendale kergekäeliselt diagnoosi panemise eeskuju näitavad aga enese teadmata ka täiskasvanud. "Ohh, mul on täna täielik deprekas või oi ma sain paanikahoo," toob Karmen välja pidevalt üle huulte libisevaid hüüatusi, millel võivad noorte jaoks ohtlikud tagajärjed olla. "Iga kurbus ei ole depressioon, iga muretsemine ei ole ärevushäire ja iga endast väljaminek ei tähenda paanikahoogu. Iga inimene, kes ülbelt midagi ütleb, ei ole nartsissist ja iga inimene, kes teistest natuke eemale hoiab, ei ole kohe autist. Samuti ei tähenda iga unustamine kohe ATH-d. Selline sildistamine sillutabki teed vaimse tervise teemade väärtõlgendamisele."

Meie ühiskonnas laiutab kiusukultuur

Pikki aastaid on avalikkuses avameelselt räägitud koolikiusamisest, mõista on püütud kiusajaid ja uuritud on, millise jälje jätab õrnas eas kogetud kius inimesele kogu eluks.

Koolikiusamisest ja kiusajatest rääkides toob Karmen välja sõprade surve ja noore kuulumisvajaduse. "Loeb ka see, mis iseloomuga laps on ja milline on tema taust, sageli on teisi kiusav laps ise väga katki. Kui aga küsitakse, miks meil on koolikiusamist nii palju, siis kool ei ole ju mingi eraldiseisev üksus. Kust need lapsed kooli tulevad? Vaadakem, mis toimub täiskasvanute maailmas, kus teisi alavääristav või solvav suhtlemisviis on kohati igapäevane ja täiesti normaliseeritud. Vahel mulle tundub, et meie ühiskonnas lokkabki kiusukultuur," annab psühholoog ühiskonna suhtlemiskultuurile karmi hinnangu.

Väga paljud täiskasvanud on kokku puutunud töökiusuga või töötavad lausa iga päev toksilist töökiusukultuuri aktsepteerivates organisatsioonides. "Töökius on õnneks seaduses meil ka nüüd lubamatu tegevusena esile toodud ning inimesel, kes tunneb, et kogeb järjepidevat töökiusu, on võimalik endale seadusekohast abi otsida," toob Karmen välja, sest tihti arvavad inimesed, et töökiusu peab lihtsalt vaikides ära kannatama, sest teha nagunii midagi ei saa.

Laste puhul algab kõik reeglina ikkagi kodust. "Milline on suhtumine teistesse inimestesse, mida laps näeb ja kogeb kodus. Kui laps kodus kuuleb, et vanemad omavahel inetusi räägivad või kedagi klatšivad, telekat vaadates näiteks kellegi välimust kommenteerivad, võib lapsel üsna kiirelt tekkida arusaam, et teiste tunded pole olulised ja neist võib üle sõita," toob Karmen välja vanemate üliolulise eeskuju.

"Kõik inimesed on õrnad, ükskõik kui paksunahalisena nad end välja paista ka ei lase. Inimene võib pealtnäha tunduda üleolev ja hoolimatu, aga kui sa saad talle ligi, näed, miks ta selline on, milline on tema lugu, siis avaneb su ees hoopis teistsugune pilt. Muidugi ei ole see mingil juhul õigustus tema tegudele, aga selgitus võib tekitada teinekord mõistmise ja aidata selle olukorra ja inimesega paremini toime tulla," räägib Karmen oma kogemustest terapeudi ja psühholoogina.

Karmeni sõnul näeb ta ka, et noorem põlvkond tuleb teadlikumalt peale. "Vaimse tervise teadlikkus, enese eest seismise teadlikkus. Enesekehtestamisega ei tohi teistest üle sõita, samas ei tohiks kogukonda ka päris ära sulanduda. Tähtis, aga samas väga keeruline on seda tasakaalu hoida. Pean olema õiglane ja seisma selle vastu, kui näen, et kellelegi tehakse liiga, aga kuidas teha seda nii, et ma ise sellega kellelegi liiga ei teeks," mõtiskleb psühholoog.

On kiusaja ja kiusatav, aga siis on veel ju terve hulk inimesi ümberringi. "Tegeleda tuleb ka selle ülejäänud massiga. Mis tagasisidet nemad annavad, kas nad naeravad selle peale, noogutavad kaasa, kas keegi ütleb, et lõpeta ära, see on nõme. Täiskasvanutel on ju samamoodi, kas ma olen vait, noogutan kaasa või koguni klatšin kaasa, et oma positsiooni säilitada või ütlen, et räägime inimesest siis, kui inimene on kohal ehk ei kiida tegude ja sõnadega sellist käitumist heaks," ütleb ta.

Psühholoog ise jõudis läbipõlemise äärele

25 aastat psühholoogina töötanud Karmen toob välja, et ülikoolist saadud teadmised ja suur praktiline kogemus ei anna mingit kindlat garantiid selle kohta, et psühholoog ise ei võiks samasse lõksu langeda, kui tema vastuvõtul käivad kliendid. "Ei ole vist olemas ühtegi psühholoogi, kellele piisab ülikoolis õpitust ja kes ise suudavad seetõttu kõikidest vaimse tervise karidest mööda laveerida. Me kõik oleme inimesed," muheleb Karmen ja jagab kõige drastilisemat lugu enda isiklikust elust.

"Mõned aastad tagasi tekkis mul olukord, kus mu pea hakkas väga hullusti kuklast valutama ning valutas lakkamatult ööd ja päevad. See oli mu jaoks erakordne, sest ma ei ole tavaelus peavalutaja. Tehti igasuguseid uuringuid, saadeti eriarstide juurde, aga midagi ei leitud," meenutab Karmen.

Ühel hetkel sattus ta aga ühe muldvana arsti juurde, kelle käed värisesid, paberid kukkusid maha, tundus, et ta ka ei kuulnud hästi, mida talle räägiti. "Mõtlesin, et ohh, täielik ajaraiskamine, miks ma siia üldse tulin. Pärast seda, kui ma olin mitu korda temalt küsinud, mida ma pean võtma, et valust lahti saada, ütles arst sõnad, mis jäävad mulle eluks ajaks meelde: "Tütreke, sa pead võtma kahte asja: ajas maha ja kaalus juurde."

"Sain nagu puuga pähe. Kuidas on võimalik, et ma töötan inimestega iga päev, aidates neil aru saada, mis nende elus toimub, aga iseenda puhul olin täiesti pime," vangutab Karmen pead.

Tol päeval selle elukogenud ja targa arsti kabinetist väljudes tegi Karmen kohe mõned telefonikõned. "Abikaasa oli mulle ammu öelnud, et peaksin rohkem puhkama, aga mulle tundus, et mul ei ole vaja, sest töö oli mu kirg. Astusin südamevaluga välja mitmest projektist, nii kahju oli. Otsustasin, et ma ei tee enam õhtuti kodus tööd ja viisin tööasjad kontorisse, telefonist võtsin maha kõik teavitused. Paari nädala pärast oli mu kuklavalu läinud," meenutas Karmen valulikku, kuid vajalikku otsust.

Ka väga positiivseid ja meeldivaid asju tehes võib läbi põleda

"See oli minu jaoks hästi suur õppimiskoht, et ka väga positiivseid ja meeldivaid asju tehes võid jõuda läbipõlemise äärele, kui sa ei võta teadlikult aega puhkamiseks. Keha annab ühel hetkel lihtsalt järele," tõdeb Karmen.

Selle kogemuse kaudu õppis Karmen teadlikult elutempot maha võtma. "Mingil hetkel, kui on ülipalju asju teha, juhe jookseb kokku ja on kõige kiirem, võtan ma teadlikult pausi. Minut aega vaatan aknast välja ja keskendun oma hingamisele või sellele, mida aknast näen. Püüan teadlikult aeglasemalt rääkida. Vahel palvetan või lihtsalt olen. Mulle mõjub väga positiivselt kiiretel hetkedel väikeste pauside tegemine ja tempo aeglustamine. Ei pea kogu aeg jooksma, ei pea kogu aeg midagi vajalikku tegema, ei pea kogu aeg asjalik olema, töö ei lõppe kunagi otsa. Elutempot tuleb aga aeglustada täiesti teadlikult," julgustab Karmen oma ellu positiivseid muudatusi sisse viima.

Töötukassast Karmeni juurde nõustamisele tulevate inimeste ühed sagedasimad probleemid on läbipõlemine ja seljahädad. "Läbi ei põle kunagi laisad, vaid just kirglikult oma tööd armastavad inimesed, tihtipeale väga head juhid või tippspetsialistid."

Perekohustuste võrdsem jaotamine aitab paaril lähedust hoida

Karmen toob välja ka lapsevanemate läbipõlemise, mida ta oma töös väga tihti näeb.

"Ametlikult räägitakse läbipõlemisest tööalases kontekstis, aga väga sage on viimasel ajal just lapsevanemate kokkukukkumine ja läbipõlemine, kes üritavad olla ülihead lapsevanemad, panustada täiega, lugeda läbi kõik lastekasvatusartiklid, mida kõike tuleb oma lastega teha. Selle taga on soov, et mu lapsel läheks hästi. Kui lapsevanem ei võta endale puhkamiseks aega, pole ühel hetkel ka lapsele enam midagi anda. Tihti üritavad ülipüüdlikud lapsevanemad ka oma tööga ülihästi toime tulla ja ühel hetkel ongi toss täiesti väljas," hoiatab Karmen.

Siin aitab ka peresisene majapidamistööde jaotus, et naisele ei jääks lisaks tööle ja lastega tegelemisele veel ka kogu majapidamiskoorem kanda. "Nooremas generatsioonis on see juba võrdsemalt jaotatud," toob psühholoog välja.

Karmen töötab ka paariterapeudina ning tema vastuvõtule jõuavad sageli paarid, kes kurdavad, et nendevaheline lähedus on kadunud. "Üks põhjus, muidugi mitte ainus, on sageli see, et naine on lihtsalt nii väsinud. Niivõrd kurnatud, et tal ei ole enam läheduse jaoks jaksu. Üks mees vastuvõtul just ütles, et tõesti nii lihtne see ongi, et võta tolmuimeja kätte, vii ise lapsed lasteaeda või pane magama ja ongi seksi rohkem," muheleb Karmen.

Lapsele on see tohutu koorem, kui ema elab ainult lapse jaoks

Vastuvõtule jõuavad tihti ka emad, kes on mures oma lapse pärast. Psühholoog vaatab alati suuremat perepilti ja tihti näeb seda, et naisele on jäänud ainult ema roll.

"Aga aega peaks jääma ka iseendale, oma hobidele ja tegevustele, mis pakuvad rõõmu ja ka paarisuhtele. See on paljude naiste teema, et iseendale aega üldse ei jää või ei võetagi. Väga sageli paarile üldse ei meenugi, millal nad kahekesi kuskil käisid, meenutatakse, et võib-olla enne laste sündi või kunagi pulma-aastapäeval. Arvatakse, et kui lapsed on suured, küll me siis veedame aega kahekesti, aga selleks ajaks ollakse teineteisest juba valgusaastate kaugusele triivitud. Väga paljud paarid lähevadki lahku, kui viimane laps pesast välja on lennanud, sest järsku avastad, et elad koos võhivõõra inimesega, kellega pole mitte millestki rääkida," tõdeb Karmen, et heade peresuhete alustala on siiski paarisuhe.

Aga ka paarisuhte poputamiseks tuleb teadlikult aega võtta. "Ütlen väga paljudele lapsevanematele, et meie loome praegu oma lapse lapsepõlve, nendega koos aega veetes loome neile erilisi mälestusi. Sama teadlikult peame looma paarimälestusi. See on juba ohumärk, kui sa ei oska paarilisega kahekesi olles midagi teha ega millestki rääkida."

Karmen toob välja olulise tõdemuse, et ka lastele on see tegelikult kergendus, kui nad näevad, et emal on mingi muu elu ka. "Lapsed tajuvad selle ära, kui ema elab ainult laste nimel. Kui emal peale lapse eest hoolitsemise muud tegevust ei ole, tajub laps, et tema vastutab ema heaolu eest. Tunne, et ainult mina teen emale rõõmu, on lapsele tegelikult tohutult suur koorem."

Koolimurede korral saab helistada koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinile

Karmen on Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht ning juba pikka aega on valusaks murekohaks asjaolu, et vaid pooltes koolides on tööl koolipsühholoog. Kuna psühholoogide vastuvõtule pääsemine võib sageli päris keeruline olla, on ühing loonud koolipsühholoogide tasuta nõuandeliini 1226, kuhu helistades saavad nõu küsida nii õpilased ja tudengid, lasteaias ja koolis käivate laste vanemad kui ka õpetajad ning teised lastega töötavad spetsialistid.

"Eesmärk on teha seda tööd, mida koolipsühholoog igapäevaselt teeb. Koolipsühholoog töötab lisaks õpilastele ka õpetajate, lapsevanemate ja koolijuhtidega. Nõuandeliin läheb jaanipäevast suvepuhkusele, aga on avatud taas sügisel, kui lapsed kooli lähevad iga päev kella neljast kaheksani õhtul," toob Karmen välja olulise abilise kiirete koolimurede lahendamiseks.

Vaimse tervise hoidmiseks on vaja väärtustada kõige elementaarsemaid asju oma elus

Iga päev tasub oma vaimset tervist kosutada mitmesuguste harjutuste ja nippidega.

"Väga paljudele minu klientidele on rasketel hetkedel abiks olnud klassikaline meelerahupalve: andku issand mulle meelekindlust leppida nende asjadega, mida ma muuta ei saa, jõudu muuta neid asju, mis on minu võimuses ja tarkust nende kahe asja vahel vahet teha," toob Karmen välja. "Vahel sõdime tohutult millegagi, mis lihtsalt on nii ja millega tuleks leppida ning samas anname alla seal, kus oleks vaja just panustada ja pingutada."

Karmen toob välja ka ühe lihtsa, kuid tõhusa tänulikkuse harjutuse, mida paljud teevad koos oma lastega. "Tõsta üks käsi enda ette ja mõtle tänasele päevale. Nüüd suru pöial peopessa ja mõtle, mis sulle tänases päevas ei meeldinud. Seejärel mõtle neli asja, mis sul läks täna hästi, mis sulle meeldis või mille eest oled tänulik ning iga kord langeta üks sõrm pöidla peale. Need neli head asja katavad ühe halva asja, mis pöidla alla jäi," õpetab Karmen.

See on tore viis õpetada juba päris väikesele lapsele teadlikult ennast reflekteerima ja teadlikult suunama tähelepanu positiivsele. "Selle harjutuse käigus saad lapse kohta palju rohkem teada, kui lihtsalt küsides, kuidas sul täna läks. Depressiivsetel inimestel soovitan kõik head asjad ka kirja panna, siis tekib nädala jooksul pikk nimekiri."

Karmeni sõnul ei pea need olema suured asjad nagu sain täna palgakõrgendust, vaid just väikesed põhjused, et täna päike paistab või et võileib maitses hommikul nii hästi. "Tihtipeale me ei oska väärtustada just väga elementaarseid asju oma elus. Tänulikkuse praktiseerimine mõjub meie vaimsele tervisele tohutult hästi ja kõige tähtsam – me saame anda oma lastele ellu kaasa väga vajaliku tööriista."

Portaali Eeter intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.

Artikkel ilmus SIIN.