ERR: Laste ja treenerite vahelisest toksilistest suhetest

Areng ning õppimine ei tohi toimuda läbi hirmu ja alanduse ning isegi kui treeneri käe all saavutatakse häid tulemusi, ei tohi see tulla lapse emotsionaalse arengu ja heaolu arvelt, kirjutab Karmen Maikalu.

Ikka ja jälle kerkib meedias üles treenerite ja õpilaste vahelise suhtlemise teema, kahjuks mitte positiivses valguses. Ja aina sagedamini on see teema ka psühholoogide kabinettides katkiste ja läbipõlenud laste ja noorte näol.

Ma ei arva, et selliseid toksilisi võimusuhteid on rohkem kui varem, pigem julgetakse nendest valjemini rääkida ning väärkohtlemist ei peeta ka tippsportlase arenguteel enam normaalsuseks.

Treeneri ja õpilase suhe

Olen näinud, et treeneri ja lapse vaheline suhe on sageli väga intensiivne, emotsionaalselt laetud ja seotud lapse eneseväärtuse ning identiteedi kujunemisega. Treener on autoriteet, juhendaja, motiveerija, mõnes mõttes ka "väravavalvur" lapse unistuste poole (kuigi mõnikord tekib küsimus, et kelle unistused need tegelikult on, kas lapse, lapsevanema või treeneri).

Laps näeb treenerit kui inimest, kellest sõltub tema edasipääs, võistlusvõimalused ja tulevik. See tekitab väga tugeva võimupositsiooni, millele laps allub sageli ilma kriitilise hinnanguta. Kui lapse ja treeneri vaheline suhe on tasakaalus ja turvaline, võib see olla arendav ja toetav.

Olen töötanud kaua nii treenerite kui ka noorte sportlastega ja võin öelda, et enamus treenereid oskavadki lapsi motiveerida ja juhendada nii, et laps suudab ületada raskused, viitsimatuse perioodid ning anda pingutades oma parima, ent jääb sealjuures terveks ja tunneb end toetatuna.

Kahjuks tuleb ette sedagi, et treeneri ja õpilase suhe põhineb võimul, hirmul ja kriitikal. Väliselt võivad need suhted tunduda distsiplineerivad ja tulemustele orienteeritud, kuid sisemiselt on need sageli emotsionaalselt väga koormavad ja laastavad. Mismoodi? Mõned näited psühholoogi töökogemusest.

Kui treener on pidevalt kriitiline, kasutab alandavat tooni, karjub, ähvardab ja jagab kiidusõnu harva, võib lapsel tekkida tugev biokeemiline sõltuvus. Iga harv kiidusõna vallandab ajus preemiasüsteemi (dopamiinilaks!), mis tekitab tugevat naudingut ja kergendust. Laps hakkab seda tunnet ihkama ja on valmis selle nimel taluma üha suuremat emotsionaalset valu, täpselt nagu hasartmängur, kes loodab järgmisel katsel võita. See ei ole terve kiindumus, vaid sõltuvuslik seotus.

Laps võib sellises olukorras hakata samastuma oma saavutustega ja ta võib tunda, et teda väärtustatakse ja armastatakse tema tulemuste, mitte tema enda pärast. Tal võib tekkida tunne, et armastus tuleb välja teenida. See murendab tema isiksuse vundamenti, arusaama iseendast, suhetest ja maailmast. Laps kaotab enesekindluse, sisemise motivatsiooni ja mis kõige traagilisem, usu sellesse, et ta on armastust väärt ka ilma erakordsete saavutusteta.

Võistlus ei ole enam võimalus ennast proovile panna ja areneda, vaid potentsiaalne oht oma väärtuse kaotamiseks. See tekitab tohutut sooritusärevust. Laps ei karda niivõrd kaotust ennast, kuivõrd sellele järgnevat treeneri (või vanema) pettumust, armastuse ja tunnustuse kaotamist.

Laps ise ei pruugigi mõista, et teda koheldakse ebaõiglaselt või valesti. Lapsed usaldavad treenerit ja seal võib olla justkui ebaturvaline kiindumussuhe, mis meenutab perevägivalla dünaamikat: mulle oluline inimene käitub minuga halvasti, aga noh, elu ongi selline.

Lastele võib hakata tunduma, et karm suhtlemine, karjumine ja alandamine kuulubki spordi juurde, ja kui tulemused paranevad, võib laps isegi iseenda kogetavat emotsionaalset valu õigustada. Ta võib mõelda, et just see karmus aitas tal paremaks saada, ning seeläbi normaliseeribki toksilise ja ebaturvalise ning – öelgem otse välja – väärkohtleva ja vägivaldse käitumise.

Selline moonutatud arusaam suhetest ja aktsepteeritavast käitumisest võib kanduda edasi ka teistesse eluvaldkondadesse ja suhetesse ning lapse jaoks saab alandamine ja karjumine normaalse elu osaks. Samal ajal lõhub see last sisemiselt, kannatab tema eneseväärikus ja enesekindlus, krooniline stress võib viia ärevushäirete, unehäirete, keskendumisraskuste või ka depressioonini. lapsed murduvad, kaotavad sportimistahte või koguni eluisu.

Mida saab lapsevanem teha?

Esmalt peaks lapsevanem ise mõtlema, milline on tema enda suhtumine lapse sporditegemisse ja saavutustesse ning ega lapsevanem oma käitumisega ei soodusta eelpool toodud probleemide teket. Sest, olgem ausad, võime eelnevas jutus asendada sõna "treener" sõnaga "lapsevanem" ning sellisel juhul muutub olukord lapse jaoks veelgi karmimaks, sest kui vanem ei ole turvaline tagala, siis on laps oma murega täitsa üksi.

Kõige olulisema tähtsusega on lapse ja vanema vaheline usaldav ja toetav suhe, et laps julgeks rääkida ja et vanem oskaks kuulata. Lapse toetamine sellises olukorras algabki kuulamisest. Oluline on võtta tema kogemust tõsiselt ning mitte pisendada tema tundeid öeldes, et "sport ongi selline" või "treener tahab ainult, et sa pingutaksid".

Lapsed ei pruugi osata oma kogemust täpselt sõnastada, aga kui nad ütlevad, et tunnevad end halvasti, rumalana või justkui mitte kunagi piisavalt heana, on see selge signaal, et midagi on valesti. Vanema roll on aidata lapsel neid tundeid mõista ja endast välja rääkida ning kindlasti oma lapse heaolu eest ka seista.

Juba varasest east alates tuleks õpetada lapsele, et ta tohib ja peab märkama, kui midagi tundub ebamugav, ebaõiglane või solvav. Peaks selgitama, et mitte keegi – olgu see treener, õpetaja või keegi muu – ei tohi teisi alandada või solvata.

Vanemana on oluline tunda oma lapse treenerit ning mitte ainult tulemuste, vaid ka suhtlusviisi ja väärtuste poolest. Võiks olla kursis sellega, mis trennis toimub, ja oma lapselt aeg-ajalt küsida, milline on treeningu õhkkond. Kui midagi tundub murettekitav, ei tasu seda ignoreerida, isegi kui treener on "tulemustega" või lapse lemmik.

Samuti on oluline aidata lapsel mõista, et ta on rohkem kui ainult sportlane. Kui kogu identiteet ja eneseväärtus on seotud sporditulemustega, muutub treeneri mõju ebaproportsionaalselt suureks.

Soodustama peaks ka muid huvisid, suhteid ja oskusi, et laps ei tunneks, et kogu tema maailm sõltub ainult ühest inimesest või valdkonnast. Ütle lapsele, et ta on sulle kallis lihtsalt sellepärast, et ta on sinu laps. Väljenda rõõmu lapse enda, mitte vaid tema saavutuste üle.

Mõnikord võib laps vajada psühholoogilist tuge, et nende ebaturvaliste kogemustega toime tulla ja taastada usaldus iseenda ja maailma vastu. See ei pruugi olla lihtne, eriti kui lapse identiteet ja eneseväärtus on treeneri külge tugevalt põimunud.

Lapsevanem saab tasuta nõu küsida näiteks üleriigiliselt koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226. Mõnikord võib vajalikuks osutuda pereteraapia, et aidata perel koos mõista, mis on lapsele tegelikult tervislik ja toetav.

Minu selge seisukoht psühholoogina on see, et areng ning õppimine ei tohi toimuda läbi hirmu ja alanduse ning isegi kui treeneri käe all saavutatakse häid tulemusi, ei tohi see tulla lapse emotsionaalse arengu ja heaolu arvelt. Hea treener suudab nõuda ja distsiplineerida ka turvalises ja toetavas õhkkonnas ning kasvatab inimest, mitte ainult tulemust. Mul on hea meel, et selliseid treenereid on meil palju.

Artikkel ilmus SIIN.