Et evakuatsiooniõppusest oleks kasu
Seaduse kohaselt tuleb haridusasutustes viia vähemalt kord aastas läbi evakuatsiooni ja tulekahju korral tegutsemise õppus. Paljudes koolides ja lasteaedades tehakse seda just praegusel ajal, mistõttu tasub mõelda, kuidas õppus läbi viia nii, et see täidaks oma eesmärki ega tooks kaasa ootamatuid riske.
Kindlasti on siin mitmeid olulisi parendamist vajavaid aspekte, ent täna tahan rõhutada üht: kõik õppusel osalevad inimesed, on nad siis lapsed või täiskasvanud, peavad eelnevalt teadma, et tegu on õppusega, mitte pidama seda reaalseks ohuks. Miks?
OHUOLUKORRAS EI TOIMU EFEKTIIVSET ÕPPIMIST
Evakuatsiooniõppuse eesmärk on elupäästvate oskuste õppimine ja omandamine – automaatsete käitumismustrite loomine selleks, et olukorras, kus tekib reaalne oht, teaks keha automaatselt, kuidas tegutseda. Kui aga õppus toimub ootamatult ja osalejad usuvad, et tegu on päris ohuga, saavutatakse vastupidine efekt: hirm ja paanika halvendavad mõtlemisvõimet ja takistavad õppimist.
Teadusuuringud näitavad, et õppimine toimub tõhusalt ainult siis, kui inimene tunneb end turvaliselt. Kui inimene usub, et tema elu on ohus, keskendub organism ellujäämisele, mitte õppimisele ning sellisel juhul kaotab õppus oma mõtte.
Seega, mida turvalisem ja rahulikum on õppuse olukord ning mida teadlikum on osaleja, seda paremini kinnistuvad õpitavad käitumisviisid.
SELGUS, TEADLIKKUS JA USALDUS ON ADEKVAATSE KÄITUMISE ALUSEKS
Kui õppuseid korraldatakse nii, et osalejad ei tea, kas olukord on päris või mitte, võib see tulevikus osutuda ohtlikuks. Näeme sarnast olukorda näiteks tuntud muinasloos karjapoisist, kes korduvalt valetas külarahvale hundi tuleku kohta, kuni ühel päeval tuli hunt päriselt ja keegi enam ei reageerinud.
Nii võib juhtuda ka reaalses elus. Näiteks häirekell heliseb ning õpetaja ütleb (olgem ausad - valetab): "Tulekahju! Evakueerume!" Õpilased lähevad välja ja alles siis selgub, et tegemist oli õppusega. Kui sama kordub teist ja kolmandat korda, võib reaalse tulekahju korral mõni laps arvata, et "ah, see on jälle õppus!", ja mitte võtta olukorda tõsiselt.
Näitena toon siin olukorra, kus üllatusõppuse korral ühes koolis pidasid mõned õpilased seda päris tulekahjuks, teised aga järjekordseks õppuseks – tulemuseks oli segadus ja vastandlik käitumine. Juhtum näitas selgelt, et üllatusõppus võib ebaefektiivseid reaktsioone hoopis võimendada.
Rõhutan: ohuolukorras ei tohi olla mitmetitõlgendamise võimalust. Selgus ja üheseltmõistetavus on turvalise ja teadliku käitumise aluseks.
(TAAS)TRAUMEERIMISE OHT
Evakuatsioonisituatsioon võib tekitada tugevaid reaktsioone – mõni laps hakkab nutma, teine satub paanikasse, kolmas tardub hirmust.Kui keegi on varem mõnes sarnases olukorras tõelist traumat kogenud, võib õppus selle kogemuse taaselustada ja tekitada veelgi intensiivsemaid reaktsioone.
Samas on oluline mõista, et kõik traumareaktsioonid ei avaldu kohe. Seetõttu ei saa pelgalt esialgse mulje põhjal – "meil ju keegi ei nutnud!" – järeldada, et kõik jäid emotsionaalselt terveks. Psühholoogilised traumareaktsioonid võivad ilmneda ka hiljem. On lapsi, kellel on üllatusõppuste puhul täheldatud hilisemat usalduse ja turvatunde kadumist – ärevust, vältimiskäitumisi, nutuhoogusid, üksi jäämise kartust, unehäireid s.h hirmuunenägusid jm.
Seega suurendab traumariski oluliselt see, kui õppust tajutakse ehtsa ohuna. Kui aga osalejatele on selgelt öeldud, et tegemist on harjutusega, on emotsionaalne turvatunne suurem ja risk traumareaktsioonide tekkeks väiksem.
Õppuse korraldamine nii, et lapsed arvavad, et nende elu on päriselt ohus, on nii ebaeetiline kui ka ebaseaduslik. Traumateadlik kool on turvaline kool.
KOKKUVÕTTEKS
Evakuatsiooniõppuse eesmärk on õpetada, mitte hirmutada. Traumateadliku pedagoogika kohaselt peab inimene tundma end õppimise käigus turvaliselt ja teadma, mis toimub. Kui õppus muutub šokeerivaks kogemuseks, ei ole see mitte lihtsalt ebaefektiivne, vaid võib tekitada ka kahju.
Seega peaksid evakuatsiooniõppuse korraldajad tagama, et kõik osalejad on eelnevalt teadlikud, et tegemist on õppusega, mitte päris ohuolukorraga. Paljudes riikides on tavapärane ka lapsevanemate eelnev teavitamine.
Nii luuakse turvaline õpikeskkond, vähendatakse traumeerimise riski ja suurendatakse tõenäosust, et päris kriisiolukorras osatakse rahulikult ja õigesti tegutseda – just nii, nagu õppusel turvalises keskkonnas harjutati.