MAALEHT: Kaks karmi lugu koolikiusust, mis jättis jälje kogu eluks

Mari Kukk kirjutab Maalehe artiklis kahest karmist loost, kus koolikius jättis jälje kogu eluks. Ajakirjaniku küsimustele antud teema osas vastab Karmen Maikalu:

Miks ei taha laps kodus rääkida, et ta elu koolis on põrgu?

Palju sõltub sellest, missugune on lapse ja vanema suhe. Kas nad on harjunud omavahel rääkima või ei. Lapsega tuleks hoida usalduslikku suhet. Samas on üsna normaalne, et teismelised kõike ei räägi.

Lastel võib ka olla kogemus, et vanem reageerib ebaadekvaatselt. Olen kuulnud, kuidas laps ütleb, et emale ei ole mõtet rääkida, sest ta hakkab nutma või läheb närvi. Või lendab isa kooli ja teeb asjad hullemaks. Või ei taha laps vanemat koormata, mõeldes, et emal-isal on niigi raske, ma ei taha neile muret juurde tekitada.

Vanem reageerib üle, läheb endast välja. Mis veel on vead?

Vanem peaks suutma last kuulata nii, et ta ei ehmataks last ära. Laps peab nägema, et vanem tuleb infoga toime. Samuti tuleks lasta lapsel lõpuni rääkida, mitte vahele segada ja hüüatada, et mis teil seal koolis toimub, või soovitada mingeid samme.

Alles siis, kui laps on lõpuni rääkinud, tuleks koos arutada, mis edasi. Vanema asi on veenda, et me ei pea sellega üksi tegelema, otsime koolist kellegi, kes meid aitab.

Kiusamisest rääkimine, näiteks kui laps näeb, kuidas kedagi kiusatakse, ei ole kaebamine, vaid enda ja teiste heaolu eest seismine.

Kuidas peaks kõrvalt vaadates aru saama, et laps kannatab?

Kui lapse käitumine muutub. Üks märk on see, kui lapsel tekib koolitõrge. See ei pea olema koolikiusu märk, aga võib olla. Ka see, kui muidu tagasihoidlik laps muutub väljakutsuvaks. Või aktiivne muutub loiuks ja kurvaks. Kui ta tuleb koju, asjad tihti kadunud või katki. Siis on täiskasvanu asi välja selgitada, mis on lahti.

Sellist olukorda, kus kõik teavad, aga keegi midagi ei tee, nagu Kristiina Piiroja tänases Maalehes kirjeldab, ei tohi olla. Soovitus, et "ära tee välja", "ära kaeba", ei kõlba. Laps ei pea kiusamisjuhtumitega üksi hakkama saama.

Esimene asi on siis...?

Esmane kontakt on klassijuhataja. Kui temast abi ei ole, on koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog. Mõnes koolis neid ei ole. Meil on koolipsühholoogide tasuta nõuandeliin – 1226. Sellele numbrile tasub helistada ja koolipsühholoogiga nõu pidada.

Kes satub tavaliselt kiusu ohvriks?

Kiusamise ohvriks võib sattuda igaüks, kui on "soodsad" olukorrad. Keegi, kes on teistmoodi: pikk või lühike, teise nahavärvi, huvi või juustega vms. Kooli ülesanne on tegeleda ennetustööga, rääkida, et oleme sõbralikud ja igaühel peab siin olema hea. Ja jagama juhist, mida peaks tegema, kui näed, et kedagi kiusatakse.

Mis aga kosta, kui kiusujutu peale öeldakse umbes nii nagu Erki Nool, et ühiskond ongi selline karm, mõni murdubki, ja mis seal siis halba on, see on paratamatus.

Lapsed on nii haprad ja õrnad, neil puuduvad toimetulekuoskused. Keeruliste olukordade otsa satuvad nad nagunii, me ei peaks laskma olukordi juurde tekitada. Olukorras, kus lapsele tehakse haiget, on kuritegelik öelda, et saa ise hakkama. Tal puuduvad oskused, kuidas end kaitsta, adekvaatselt toime tulla. Olen näinud lapsi, kes on saanud nii haiget, et nad on murtud, katki, et neil kaob jõud ja elurõõm ära.

Ma ei mõtle, et laps ei peaks pingutama, peab ikka, aga me ei tohi lasta lastele meelega haiget teha.

Ka kiusajad ise vajavad abi, kui nad tahtlikult teisele haiget teevad.

Inimesed võivad olla täiskasvanud, neil on omal juba pere, aga mäletavad kooliaegset piinamist väga eredalt. See ei unune?

Olen lähedalt näinud selliseid lugusid, kuidas täiskasvanud ütlevad, et ma ei teadnudki, et mul need üleelamised nii sees on, ikka veel. Nad viivad oma lapse kooli, ja kõik tuleb meelde. Tänases Maalehes oma lugu rääkivad inimesed on väga teadlikud, aga on ka neid, kes ei ole.

Loe tervet artiklit SIIT.