MAALEHT: Kui sugulane on patoloogiline koguja

Artikkel toob lugejani kogemusloo sellest, kui lähedane on olnud hoarder ehk asjade koguja. Kommenteerib psühholoog Karmen Maikalu:

Miks üldse inimesed niimoodi (kõrvalt vaadates äärmuslikult) asju koguvad?

Selge see, et see pole lihtsalt kiiks ega jonn, ammugi mitte soov järeltulevaid põlvesid kiusata. Siin on oma põhjus ja tähendus, mis võib olla inimestel erinev.

Paljud vanemaealised on näinud sõda, elanud vaesuses või pidevas nappuses. Vahest mäletame isegi aega, kui poest polnud midagi saada, kaupa osteti talongidega jms. Kui elu on õpetanud, et kõike võib vaja minna, sest homme ei pruugi midagi saada, siis on arusaadav, et asjad võivadki muutuda justkui psühholoogiliseks turvavõrguks.

Asi ei ole konkreetses viiendas voodipesukomplektis, vaid tundes – kui see on olemas, siis on mul turvalisem, mustadeks päevadeks varu olemas.

Teine sage põhjus asjade kogumiseks on väga emotsionaalne – need sümboliseerivad mälestusi või identiteeti. Kui visata ära vana pilet, kingitus või katkine kampsun, tekib hirm, et kaob ka sellega seotud mälestus või tunne. Justkui see eluetapp, see inimene, see sündmus ei loe enam või ma reedan või hülgan midagi. Vanemas eas, kui kaotusi on niigi palju (tervis, rollid, lähedased), võib asjadest kinnihoidmine olla viis hoida kontrolli või sidet möödunuga.

Äärmuslik kogumine võib olla seotud ka ärevuse, depressiooni või leinaga. Mõnikord on see viis täita sisemist tühjust või vältida valusaid tundeid. Ja noh, dopamiinilaks, mis šoppamisest saadakse, mängib ka siin mõnikord oma rolli – korraks on hea ja sellest võib saada ka justkui omamoodi sõltuvus.

Aga miks see teema on nii keeruline koguja lähedastele?

Sageli on siin mitu aspekti. Üks on praktiline mure, näiteks ruumipuudus, ohutus, tuleoht, raha. Teine tulevikuhirm – mida nende asjadega pärast peale hakata. Ja lõpuks see, et nii minu meelest ju ei tehta, asi ei näe hea välja, see on ebavajalik.

Kuidas rääkida lähedasega oma murest?

Kõige olulisem on aru saada, et see ei ole loogiline argumenteerimine, vaid emotsionaalne teema, millele tuleb läheneda delikaatselt, tundlikult.

Tuleks vältida ähvardavat tulevikukeelt, stiilis "Sa ei ela igavesti" või "Meil on pärast neid asju koristades kohutav töö". See kõlab süüdistuse ja hoolimatusena ning teeb haiget. Või kutsub esile kaitse või vasturünnaku. Alustuseks võiks proovida rääkida enda tunnetest, mitte hinnangutest. Näiteks: "Ma hoolin sinust ja tahan, et sul oleks kodus kerge liikuda ja mõnus olla. Praegu on siin natuke kitsaks jäänud. Kas me võiksime koos selle nurgakese pisut tühjemaks teha, et sul oleks rohkem õhku ja valgust?"

Ehk siis võiks pakkuda oma abi, alustada vähemast, teha ettepanek liikuda sammhaaval, mitte tegeleda kõigega korraga.

Kui inimene hoiab kinni millestki, mis tundub teisele väärtusetu, siis ei tohiks öelda midagi halvustavat või alavääristavat ("See on ju rämps!"). Tema jaoks on see oluline.

Pigem ikka mõistvalt: "Saan aru, et ese on sulle oluline mälestus." Ja pakkuda alternatiivset lahendust. Vahel aitab, kui teha esemest foto, et mälestus alles jääks, aga ei võtaks palju ruumi.

Mõnikord aitab ka teema ümberraamistamine, et vaata, me saame asju edasi anda ja kellelegi sellega rõõmu teha.

Vanematele inimestele on sageli oluline, et midagi ei läheks raisku. Meil on olemas taaskasutuskeskused, kus asjad uue omaniku leiavad. "Sul on ilusad ja korralikud asjad, aga paljud neist on kapis peidus. Kas oled nõus, et me vaatame need koos üle? Äkki on siin midagi, mis teeks mõnele noorele perele või abivajajale suurt rõõmu, ja nii saaksid sinu asjad uue elu."

Kui ta ütleb kõigele ei, siis vastu pole mõtet vaielda. Pigem võtta samm tagasi ja öelda, et hüva, paneme selle asja tagasi, vaatame mõnda teist asja. Lõplik otsustamine peaks jääma asjade omanikule ja salaja tema selja taga midagi ära visata ei tohiks.

Kas asjade kogumine on alati probleem, mida peab teine inimene lahendama hakkama?

Mõnikord on, mõnikord mitte. Siin peab eristama mittemeeldimist ja ohtu. Kui elamine on tuleohtlik või näiteks tervisele ohtlik kas või hügieeni osas või ei saa elamispinda enam asjade suure hulga tõttu tavapäraselt kasutada, on sekkumine põhjendatud ja vahel vajalik ka professionaalne abi. Kui aga tegu on pigem väärtuste konfliktiga põlvkondade vahel, tasub küsida, kas minu vajadus korra ja kontrolli järele kaalub üles teise inimese turvatunde või mälestused. Sest lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ju tavaliselt asjades, vaid pigem emotsioonides. Ja meie ISE saame proovida teha teisiti... Nii et nüüd kõik OMA kappe üle vaatama!

Loe tervet artiklit SIIT.