MAALEHT: Miks inimesed muutuvad oma vanemate sarnaseks?

Maaleht võttis luubi alla teema, miks inimesed ühel hetkel võivad avastada, et on täpselt oma isa või ema moodi ja kuidas tekivad erinevates põlvkondades korduvad käitumismustrid. Oma näiteid jagavad artiklis Anni Arro, Kaidor Kahar ja Anne Veesaar. Teemat kommenteerib spetsialisti poolelt Karmen Maikalu.

Psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu nendib, et me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning oleme oma vanemate moodi rohkem, kui ehk ise arvame. Ja ka meie lapsed on ühel hetkel rohkem meie moodi, kui nad praegu arvavad.

Miks see siis nii on, et läheme oma vanemate moodi, olgugi et osa mustreid ei näi olevat teab mis meelitavad?

Käitumismustrid, suhtlemisviisid, tunded, uskumused ja isegi probleemid on sügavalt seotud meie lapsepõlve kogemuste ja perekondliku taustaga. Esmane peresüsteem (harilikult vanemad ja õed-vennad) on koht, kus laps õpib maailma tundma. Lapsepõlves õpib laps ennast väljendama ja teatavates olukordades käituma, midagi eelistama või pelgama, midagi lubatuks või keelatuks pidama jne. Need varased kogemused loovad omamoodi "käsiraamatu" selle kohta, kuidas hiljem suhetes ja elus navigeerida.

Ühest küljest õpib laps kõige lihtsama jäljendamise kaudu ja kui hiljem pole teadlikult sisse harjutatud teistsugust alternatiivi, siis teemegi seda, mida oskame. Meil polegi kogemust, et ka teistmoodi on võimalik. Näiteks kui laps ei ole kodus näinud seda, kuidas rahulikult arutledes erimeelsusi lahendatakse, siis ta polegi saanud seda kuskilt õppida, ja pinge kasvades lihtsalt jäljendab oma vanemaid – näiteks vait jäädes, ust paugutades lahkudes, karjudes, nutma hakates, inetusi öeldes või füüsiliselt vägivaldseks muutudes.

Mida veel arvesse võtta?

Teine aspekt on see, et meie aju otsib turvalisust ja ennustatavust. Kõik, mis on tuttav, on turvaline ja harjumuspärane, võõras ja uus on hirmutav ja ebamugav. Isegi kui tuttav muster on ebaefektiivne või toob kaasa valu, on selle tulemused ja dünaamika meile teada: me teame, mida oodata ja see annab petliku kontrollitunde. Nii võtabki aju keerulistes või ootamatutes olukordades automaatselt kasutusele tuttavad tööriistad – ka need, mille oleme püüdnud unustada või mis meile ei meeldi, sest nendega oleme kõige rohkem harjunud ja need on ka kõige kiiremini n-ö käepärast.

Ja üks asi veel. Enamasti on igas lapses varjatud lojaalsus oma vanemate suhtes. Sageli on nii, et isegi kui oleme pettunud, elab meis sisemine vajadus kuuluda, olla oma pere nägu ja vanematele meelepärane. Ja seetõttu võime alateadlikult arvata, et kui teeme teisiti, siis ei ole vanemad meiega rahul. Või et antakse justkui sõnum, et teisiti toimides on vanemad oma kasvatuses valesti toiminud. See võib kõlada kui vanemate reetmine.

Mida te oma praktikas olete näinud – kuidas psühholoogi jutule tulnud täiskasvanud oma päritoluperet ja kaasa antud mustreid kogevad?

Olen näinud mitmeid kliente, kes jäävad justkui kinni sinna, mida vanemad on teinud valesti või halvasti, ja siis püüavad kõigest hingest neid mustreid murda ja teha ise teisiti, kandes oma vanemad maha. Mõnikord küsin teraapias, et oleme nüüd rääkinud sellest, mida tahad teha teisiti kui sinu vanemad, aga mida tahaksid teha samamoodi? Mis on positiivne, mida neilt kaasa tahad võtta? Mõnikord siis klient ütleb, et mitte midagi. Aga see ei ole võimalik, et üks inimene – lapsevanem – ei ole oma elus midagi hästi või õigesti teinud. Midagi kindlasti on ning selle nägemine aitab tuua tasakaalu ja rahu. 

Oluline on proovida mõista oma vanemaid kui inimesi. Nii nagu meie oleme mõjutatud oma minevikumustritest, on ka meie vanemad kuskilt tulnud, ka neil on oma lugu. Ja selle kõige keskel tegid nad lapsevanemana parima, mida nende teadmised, kogemused ja ressursid võimaldasid. Nii nagu meie üritame praegu anda parimat oma kogemuse ja looga. Kas see on vastutuse eest peitu pugemine? Kas see on õigustus negatiivsele käitumisele? Ei, muidugi mitte. Aga see on selgitus ja see aitab mõista, mis omakorda aitab teha teadlikumaid valikuid, tuua leppimist ja tervenemist.

Mida siis teha annaks?

Kõigepealt peab korduvaid mustreid märkama ja teadvustama. Seejärel tuleb proovida mõista, kust mustrid pärit on ja milliseid funktsioone mustrid varasemate põlvkondade jaoks täitsid. On ju iga muster omamoodi toimetulekuviis, mis teatud olukorras aitas hakkama saada. See ei tähenda süüdistamist, vaid mõistmist ning samas ka oma vastutuse nägemist – olen küll mõjutatud oma lapsepõlvest, aga asju teadvustades on mul valida, kuidas edasi.

Loomulikult tuleb uusi käitumisviise teadlikult harjutada. See on pikaajaline protsess, aga pingutust väärt. Sageli on näha, kuidas ühe inimese muutumine toob esile muutuse ka teistes pereliikmetes ja terves peresüsteemis.

Abiks on professionaalne tugi, pereteraapia. See aitabki inimesel mõista oma peresüsteemi dünaamikat, õppida uusi toimetulekuviise, murda negatiivseid tsükleid ja luua uutmoodi suhtlemist, et edaspidi teadlikumalt ja tervislikumalt elada ning ka oma lastele paremaid mustreid edasi anda.

Loe kogu artiklit SIIT.