MED24: Lapsed vajavad järjepidevat õpet, kuidas iseenda ja keeruliste olukordadega toime tulla

Laste vaimse tervise abi kättesaadavus on Eestis kriitiline, kuid lahendus ei saa olla ainult lastepsühhiaatrite arvu suurendamises. Oluline, kuid sageli alahinnatud ennetusmeede on sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste süsteemne õpetamine koolides, ütleb MED24-le antud intervjuus Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Perearst Elle-Mall Sadrak tõstatas hiljuti terava probleemi seoses laste vaimse tervise abi kättesaadavusega. Kuidas teie oma töös seda probleemi tunnetate?

Ka koolipsühholoogidena näeme, et isegi väga keerulises seisus õpilasele lastepsühhiaatri abi saada on sageli raske. Suureks abiks oli see, kui lastepsühhiaatrite kõrvale tekkisid vaimse tervise õed, ent ka neid ei ole meil piisavalt. Samas peame aru saama, et vaimse tervise abi ei tähenda ainult tervishoiuteenust, siia alla lähevad ka muud kogukonna ning haridus- ja sotsiaalvaldkonna tugitegevused ja -teenused, sh ennetustegevus. Mida rohkem väljaspool tervishoiuteenust vaimse tervise valdkonnas panustada, seda väiksem on ka meditsiinisüsteemi koormus. See võib olla piirkonniti väga erinev. On kohalikke omavalitsusi, kus selles vallas tegutsetakse süsteemselt ning seda peetakse prioriteediks, ent on ka neid omavalitsusi, kus panustamine vaimse tervise probleemide ennetusse ja toimetulekusse on väga kaootiline või teisejärguline.

Kas koolipsühholoogide nõuandeliini (1226, täpsem info allpool – toim.) koormus on viimastel aastatel kuidagi muutunud?

Oleme näinud, et mida rohkem jõuab info tasuta nõuandeliini olemasolu kohta abivajajateni ja spetsialistideni, seda rohkem on nõuandeliinile kõnesid. Kui mõni aeg tagasi oli kõnesid vähem, siis küsiti, et äkki sellist teenust ei olegi vaja. Vabandust, aga tänases päevas, kus vaimse tervise muresid on aina rohkem, inimesed maksavad psühholoogi vastuvõtu eest kallist tasu ja ootavad siis kah nädalaid ja koguni kuid järjekorras, on selline küsimus lihtsalt kohatu! Pigem peame mõtlema, kuidas info sellise tasuta abivõimaluse kohta õigete inimesteni jõuaks.

Kes sinna peamiselt helistavad ja milliste muredega? Kas helistajate seas on ka tervishoiutöötajaid?

Koolipsühholoogide nõuandeliin kutsuti ellu 2021. aastal pärast Covid-kriisi algust. Esialgu oli see mõeldud õpetajatele, üsna pea laiendati sihtgruppi nii, et sinna võivad helistada õpilased ja tudengid, kes vajavad tuge või nõu; kooliõpilaste ja lasteaialaste vanemad, kes soovivad saada abi või tuge lapse kasvatamise, arengu, toimetuleku ja heaolu küsimustes; õpetajad ja teised lastega ja noortega töötavad spetsialistid (näiteks treenerid, noorsootöötajad, tervishoiutöötajad jt), kes soovivad leida lahendusi tööalastele keerulistele olukordadele.

Praegu on olnud tervishoiutöötajaid helistajate seas vähe, ent usume, et mida rohkem info levib, seda rohkem saame ka nendele toeks olla. Sageli on just tervishoiutöötajad need, kes märkavad laste ja noorte või lapsevanemate psühholoogilise nõustamise vajadust. Üheks võimaluseks ongi suunata abivajajad helistama koolipsühholoogide nõuandeliinile. Samuti on tervishoiutöötajal võimalus vastava teema puhul ise koolipsühholoogiga nõuandeliinile helistades konsulteerida.

Mis nõuandeliinile helistavatest abivajajatest edasi saab ehk millised on nõuandja võimalused abi pakkuda?

Nõuandeliinil vastavad kõnedele kvalifitseeritud koolipsühholoogid, kes kasutavad oma erialaseid teadmisi ja kogemust, et pakkuda professionaalset psühholoogilist nõustamist ka lühikese kõne jooksul. Nad oskavad hinnata inimese vaimset seisundit, märgata kriitilisi riske, aidata olukorda selgelt mõtestada ja pakkuda tõenduspõhiseid toimetulekuviise, mis võivad leevendada ärevust või kriisi juba samas hetkes.
Sageli on meie nõuandeliini psühholoog just see esimene spetsialist, kes aitab inimesel aru saada, mis temaga või tema lapsega/õpilasega toimub ja millist abi on tal tegelikult vaja.

Professionaalne nõustamine nõuandeliinil ei asenda pikaajalist abi, kuid see võib olla otsustav samm, mis annab õige suuna, aitab leevendada hetkekriisi, hoiab ära probleemide süvenemise ja suunab inimese õigel ajal sobiva abi juurde. Tihti aitavadki meie psühholoogid helistajal ka vaimse tervise abi keerulises ja killustunud süsteemis orienteeruda ja edasisi samme planeerida – sageli inimesed ei tea, kuhu pöörduda ja kust alustada.

Lastepsühhiaatrid on rõhutanud, et nende võimalused on abi andmisel selles mõttes piiratud, et nad ei saa mõjutada keskkonda, kus laps viibib enamuse ajast (kodu ja kool), mistõttu peaks olema märkamine ja abi pakkumine palju laiem. Liiga palju loodetakse psühhiaatritele, tegelema peaks kogu keskkonnaga, kus lapsed viibivad. Millised oleksid teie arvates n-ö kiired ja pikemaajalised lahendused laste vaimse tervise probleemidega tegelemiseks?

Laste vaimse tervise abi kättesaadavus on Eestis kriitiline, kuid lahendus ei saa olla ainult lastepsühhiaatrite arvu suurendamises. Vaimse tervise roheline raamat kirjeldab vaimse tervise teenuseid kolmnurgana, mille kitsaim ülemine tipp on psühhiaatriline abi (sinna peaksid jõudma vaid kõige raskemad juhtumid) ja alumised tasandid on eneseabioskused ning kogukondlikud tugitegevused ja tugiteenused. Sageli püütakse lahendada alumiste tasandite puudujääke psühhiaatria abil, mistõttu eriarstid ongi ülekoormatud ja abi ei jõua nendeni, kes seda kõige rohkem vajaksid. Ehk siis peaksime tegelema kolmnurga alumistes osadega.

Oluline, kuid sageli alahinnatud ennetusmeede on sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste süsteemne õpetamine koolides (aga ka täiskasvanutele, näiteks vaimse tervise esmaabi koolituste näol). Lapsed vajavad süsteemset ja järjepidevat õpet selles, kuidas tulla toime iseendaga, oma tunnetega, suhetega, konfliktide ja keeruliste olukordadega. Need ei ole lisateemad, millega tegeleda siis, kui muudest ainetundidest aega üle jääb, vaid eluks sama vajalikud (ja võibolla isegi vajalikumad) baasoskused kui korrutustabel ja õigekirjareeglid. On selge, et sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste puudumine viib sageli ärevuse, depressiooni, suhtlemisprobleemide, käitumisraskuste ja teiste vaimse tervise probleemide süvenemiseni.

Kui me räägime kolmnurga järgmistest astmetest, kogukondlikud tugitegevused ja tugiteenused, siis siia peaksid kuuluma hariduse- ja sotsiaalvaldkonna tugispetsialistid, pereteraapia ja vanemahariduse võimalused, Perepesad ja teised perenõustamiskeskused, tugigrupid, kogudused, külaliikumised ning ka huvitegevuse võimalused, mis loovad lastele ja peredele kuuluvustunde ja igapäevase toe. Koolipsühholoogid, pereterapeudid ja teised tugispetsialistid peaksid olema lastele ja peredele kättesaadavad varakult, kuid samas on siin näha suurt vastuolu: näiteks, kuigi seadus ütleb, et koolipsühholoog peab olema igas koolis, on ta tegelikult olemas vaid pisut rohkem kui pooltes koolides (siin tuleb appi koolipsühholoogide nõuandeliin 1226, mis võimaldab esmast abi saada ka neil, kelle koolis psühholoogi kohapeal ei ole). Kohalikud omavalitsused, kes seisavad selle eest, et nende koolides oleksid olemas koolipsühholoogid, et nende peredele oleks kättesaadav tasuta pereteraapia ja vanemahariduslikud koolitused, näiteks PREP-paarisuhtekoolitus, Imelised Aastad või Gordoni Perekool, on siin heaks eeskujuks.

Lisaks peame targalt ja delikaatselt kasutama ka tehisaru ja tehnoloogia võimalusi vaimse tervise esmase abi pakkumisel. Näiteks info jagamisel, eneseabivõtete õpetamisel ja abi otsimise julgustamisel. See ei tähenda pelgalt seda, et inimene küsib tehisarult, mida teha, vaid hõlmab ka teaduspõhiselt välja töötatud digilahendusi ja programme, mis juhendavad vaimse tervise murede korral samm-sammult tegutsema, aitavad teha esmast hindamist ning pakuvad madala intensiivsusega psühholoogilisi sekkumisi. Digilahendused ei asenda inimest ega spetsialisti, kuid võivad olla oluliseks madala lävega esimeseks sammuks, mis aitab murel varakult nähtavaks saada ega lase sellel süveneda.

Seega, vaimse tervise valdkonna laiemas vaates peabki panustama tugevasse ennetusse, perede toetamisse, varajasele märkamisele, psühholoogilisele abile ning sotsiaalsete oskuste õpetamisele koolides, kogukondlikule kaasamisele ning erinevate spetsialistide koostööle. Kui abi jõuab lapseni õigel ajal, kui tema probleeme märgatakse varakult, kui lapsevanemad on toetatud, kui koolikeskkond on turvaline, siis ei jõua suur osa muresid meditsiinisüsteemi ning ma arvan, et see on nii lapse, pere kui ka kogu meie ühiskonna huvides.

KELLELE ON KOOLIPSÜHHOLOOGIDE NÕUANDELIIN MÕELDUD?

• Õpilased ja tudengid, kes vajavad tuge või nõu.
• Kooliõpilaste ja lasteaialaste vanemad, kes soovivad saada abi või tuge lapse kasvatamise, toimetuleku ja heaolu küsimustes.
• Õpetajad ja teised lastega töötavad spetsialistid (nt noorsootöötajad, treenerid, tervishoiutöötajad jt), kes soovivad leida lahendusi laste ja noortega seotud keerulistele olukordadele.

Koolipsühholoogide nõuandeliin 1226 on...

• Kiire ja tasuta – pole vaja muretseda kulude ega ootamise pärast.
• Anonüümne – vestlused jäävad konfidentsiaalseks.
• Professionaalne – telefonile vastavad kutsetunnistusega koolipsühholoogid.

Koolipsühholoogide nõuandeliin 1226 vastab kõnedele eesti keeles igal tööpäeval kell 16-20, teisipäeviti nii eesti kui vene keeles.

SOOVI KORRAL SAAB INFOPLAKATI VÄLJA PRINTIDA SIIT.

Artikkel ilmus SIIN.