ÕHTULEHT: Milline mees saab naiselt peksa!? Kui naine lööb, ei pruugi keegi seda tõsiselt võtta
Miks ei kipu mehed rääkima nende vastu suunatud perevägivallast? "Kui naine ründab meest, ei sobitu see stereotüübiga ja seda võidakse pidada ebaloomulikuks või isegi naljakaks," sõnab psühholoog Karmen Maikalu.
/.../
Mehed ei nuta?!
Miks ei räägi mehed perevägivalla kogemustest avalikult? Psühholoog-pereterapeut Karmen Maikalu selgitab, et siin mängivad tõenäoliselt rolli sügavalt juurdunud soorollide stereotüübid, mille kohaselt mehed peaksid olema tugevad, domineerivad ja kõigega hakkama saavad. ""Mehed ei nuta" – seda õpetatakse juba väikestele poistele. Samas kui naised võivad olla haavatavad ja kaitset vajavad. Kui need kinnistunud ja soostereotüüpsed rollid pöörduvad, reageeritaksegi tihti naeruvääristamise, tühistamise või pisendamisega," sõnab ta.
Kui räägitakse, et naised vägivallatsevad meestega, siis ühest küljest tunnevad inimesed arusaamatust või isegi ebamugavust, sest see lõhub nende arusaama mehelikkusest ja naiselikkusest ega sobitu tavapärase vägivalla narratiiviga, nendib Maikalu. "Kui naine ründab meest, ei sobitu see stereotüübiga ja seda võidakse pidada ebaloomulikuks või isegi naljakaks, sest "Kuidas see mees siis nii nõrk on?"."
Naise vägivallatsemist ei võeta tõsiselt, sest see ei pruugi tunduda ka nii-öelda tõsise ohuna. Psühholoog ütleb, et vaimse vägivalla puhul võidakse naise solvanguid või emotsionaalset manipuleerimist pidada normaalseks naiselikuks käitumiseks või draamaks. "Mitte aga tõsiseks vägivallaks," märgib Maikalu.
/.../
Vägivallal pole sugu
Maikalu on samuti täheldanud, et meeste vastu suunatud vägivallast rääkimisel võib teisest küljest tekkida sageli ka vastandumine või välistamine – on tekkinud tunne, et me justkui ei tohiks naiste poolt meeste vastu toimepandud vägivallast kui probleemist rääkida, sest see justkui vähendaks vastupidise ehk siis naistevastase vägivalla tõsidust.
Psühholoog ütleb, et see pole tõsi. "Olen pereterapeudina palju töötanud vägivaldse dünaamikaga peredega ja näinud nii naiste kui meeste vastu suunatud vägivalda. Jah, naiste vastu suunatud vägivald meeste poolt on sagedasem, üldjuhul ka tõsisem ja rohkem füüsilisi vigastusi tekitav, aga see ei tee olematuks meestevastast vägivalda. Me ei pea valima, kas räägime ühest või teisest. Me peame aru saama, et vägivald on vägivald, olenemata soost!"
Mehed ei näita nõrkust
Kas ühiskond siis eeldab, et mehed peaksid vaikides taluma vägivalda enda suhtes? Maikalu tõdeb, et kaudselt jah. "Ühiskondlikud soostereotüüpsed ootused meestele võivad panna nad olukorda, kus nad taluvad vägivalda vaikides, ei julge näidata nõrkust, rääkida oma haavatavusest ega otsida abi, sest see võib ohustada nende identiteeti, väärikust ja teiste arvamust nendest," märgib ta.
/.../
Maikalu hinnangul tunnevad nii mehed kui naised, kes kogevad vägivalda, tihti häbi ja hirmu hukkamõistu ees. Meeste puhul võimendab seda aga eeldatav "mehelikkuse" norm – ei ole julgust tunnistada, et ollakse naise ohver, kuna see võib tunduda "nõrkusena". Psühholoog lisab: "Seda kinnitavad ka uuringud, mille järgi paljud mehed tajuvad, et kui nad räägivad väärkohtlemisest, eriti kui selle pani toime naine, siis neid ei usuta või neid naeruvääristatakse. Abiotsimise stigmatiseerimine tugevdab veelgi vaikimist."
Tema sõnul on Eestis veel vähe uuritud just meeste vastu suunatud perevägivalda. Kuid pereteraapias nähakse sageli, et mehed viitavad ebamugavatele suhetele või pingetele, kuid ei sõnasta neid vägivaldseks, isegi kui esineb kontrolli, alandamist, karjumist, löömist ja manipuleerimist. Maikalu paneb südamele: "Arvan, et peame tõsiselt tegelema sellega, et murda vanu stereotüüpe ja luua keskkonda, kus kõik inimesed, olenemata nende soost, julgevad oma muredest rääkida ja abi otsida."
Loe tervet artiklit SIIT.