ÕHTULEHT: Kurjategijast partneri kaitsmine pole alati heakskiit, vaid ellujäämisstrateegia

Miks võivad inimesed jääda elukaaslase või lähedase kõrvale ja teda kaitsta ka siis, kui too on süüdi mõistetud raskes kuriteos, näiteks vägivallas või pedofiilias? /.../
Kui blogija Mallukas lõi lehekülje Ettevaatust.ee, kuhu saab märkida kohtulikult karistatud vägivallatsejaid ja seksuaalkurjategijaid, tekitas see ühiskonnas tugevaid ja vastakaid reaktsioone. Mallukas jagas sotsiaalmeedias, et mõned naised asusid kaitsma oma partnereid ning väljendasid pahameelt stiilis: "Miks mu mees seal on, kustuta ära!" Ehkki mees on kohtus süüdi mõistetud.
Võib tekkida sisemine konflikt
Psühholoog-pereterapeut Karmen Maikalu on töötanud aastaid erinevate peredünaamikatega, sh perevägivalla ja pedofiiliajuhtumitega. Samuti on ta aidanud naiste tugikeskusesse jõudnud naisi, kes kannatasid vägivaldsete suhete all. "Need on keerulised olukorrad, mis mõjutavad karmilt mitte ainult ohvreid, vaid ka kurjategijate lähedasi ja pereliikmeid," tõdeb ta.
Tunnete virvarri, mis pereliikmete sees maad võtab, kui tõde on liiga valus, võib olla raske taluda. Nad võivad kogeda häbi, süüd, isolatsiooni, hirmu avaliku hukkamõistu ees, identiteediprobleeme, segadust, sisemist vastuolu, leina ja viha. "Kõige keerulisem on sageli see, et paljud neist emotsioonidest on omavahel tugevas vastuolus. Inimene võib samal ajal tunda armastust ja vastikust, hoolimist ja viha, häbi ja kaitsetahet, soovi lahkuda ja jääda," kirjeldab psühholoog.
Lähisuhtes pole inimene ainult kuriteo toimepanija, vaid ta on samaaegselt laps, elukaaslane, lapsevanem, inimene, kellega on aastaid jagatud elu või kellest ollakse sõltuvuses. Maikalu ütleb, et kui see inimene osutub kellekski, kes on teinud midagi väga koledat, siis ei lagune ainult usaldus, vaid terve senine maailm. Lähedastes võib tekkida sügav sisemine konflikt. "Paljud inimesed püüavadki seda maailma koos hoida isegi siis, kui see tähendab reaalsuse osalist eitamist."
Arvestada tuleb ka sellega, et ühe inimese tegu ei jää kunagi ainult tema enda külge, vaid laieneb kogu perele. Ka partner ja lapsed võivad külge saada ühiskondliku häbimärgi, kuigi nemad ei ole seda kuritegu teinud. "Lapsed võivad kogeda tõrjumist või kiusamist, partner võib tunda, et teda vaadatakse kui kaasosalist. See kõik võib olla ootamatu, ebaõiglane ja väga raske. Mõnikord on pereliikme kaitsmine katse kaitsta iseennast ja oma lapsi selle häbi eest," selgitab Maikalu.
/.../
Lähedased vajavad ka abi
Maikalu rõhutab, et kui me suudame seda näha, siis vast mõistame, kui sügavalt inimlik, kui valus ja keeruline see olukord lähedastele tegelikult on. "Siis saame ehk aru ka nende reaktsioonidest, näiteks eitamisest, pisendamisest või õigustamisest, mis pole mitte külm ja teadlik kuriteo heakskiitmine, vaid tegelikult inimese alateadlik kaitsemehhanism ehk katse toime tulla talumatu reaalsusega, katse hoida koos oma senist maailma ja identiteeti, mis on äkitselt kokku kukkunud," kirjeldab ta.
Psühholoogi sõnul vajavad kindlasti ka kurjategijate pereliikmed ja lähedased abi, neid ei tohi jätta selles kaoses üksi ega defineerida pereliikme kuriteo kaudu. "Nad vajavad turvalist ruumi, kus nad saavad rääkida ilma kohese hukkamõistuta. Kui me ütleme neile ainult, et kuidas sa saad sellist inimest kaitsta, siis me sulgeme ukse. Aga suletud ukse taga ei sünni muutust."
Maikalu lisab, et samuti vajavad nad psühholoogilist tuge, et tulla toime nende raskete tunnetega ning keegi peab aitama luua nende sees selgust ja saada paika vastutuse piirid. Mõnikord vajavad nad ka praktilist abi. Näiteks majanduslikku nõustamist, turvaplaane ja tuge iseseisvaks eluks, ilma süüdimõistetud pereliikmeta.
Seega ei tähenda partneri või pereliikme kaitsmine tingimata, et inimene toetab kuritegu. Sageli tähendab see hoopis, et inimene ei ole veel suuteline selle tegelikkusega silmitsi seisma. Maikalu rõhutab: "Peame kaitsma ohvreid ja tagama inimeste turvalisuse, ent peame toetama ka kurjategijate lähedasi, kes on samuti mõnes mõttes selle raske olukorra ohvrid."
Loe tervet artiklit SIIT.