ÕHTULEHT: Noorte meeste vägivaldsusest ja radikaliseerumisest

Meestel on tihti keeruline oma muredest rääkida, sest ühiskonnas eeldatakse endiselt, et nad saavad probleemidega ise hakkama. Nii tundsid ka kolm noormeest, kes rääkisid Õhtulehele oma loo. Murede allasurumine võib aga viia lahenduste otsimiseni vägivaldsest sotsiaalmeedia sisust. 

Artiklit kommenteerivad haridus- ja noorteameti mobiilse noorsootöö peaekspert Marten Penu ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu, kes ütleb, et sageli on meestel raske abi küsida levinud soostereotüüpide tõttu.

____________________

Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu alustas psühholoogina tööd 25 aastat tagasi. "Toona tulid poisid psühholoogi juurde paljuski ainult siis, kui keegi tõi nad käekõrval kohale." Praegu tulevad noormehed üha sagedamini ise psühholoogi juurde, kuid siiski harvem kui neiud. "Mehed ei taha muredest rääkida ja abi küsida soostereotüüpide tõttu. Visatakse nalja, et Eesti mees ei küsi kunagi teed, isegi kui eksib ära." 

Maikalu sõnul ei oskagi mehed sageli oma tunnetest rääkida. Nii tunnevad noored mehed end sageli üksildasena. "Ka lapsevanemad sisendavad poistele juba varakult äärmuslikke rollimudeleid, näiteks et mehed ei nuta. Paljud poisid ütlevad, et neil polegi kedagi, kellega nad julgeksid oma muredest ausalt rääkida. Kogu aeg on selline tunne, et peab panema nii-öelda kõva mehe maski ette."

Paljud mehed muretsevad, et ei jõua võistelda kõigi teiste meestega, samuti toime tulla ühiskonna seatud normidega. "Siin tuleb selgelt mängu ka sotsiaalmeedia, mis annab maailmast tuunitud ja kohati ebarealistliku pildi." Maikalu sõnul survestab ühiskond mehi olema väga edukad. "Tüdrukute puhul on surve sageli välimusel. Noorte meeste puhul seisneb surve paljuski selles, et nad peavad justkui maailmas läbi lööma." 

Mis juhtub, kui mured jäävad lahendamata? "Tihti poisid ei ütle, et neil on raske ega nuta avalikult, aga võivad hakata näiteks agressiivselt käituma või koolist puuduma," selgitab Maikalu. Üha enam räägitakse ka noorte radikaliseerumisest. Sisuliselt tähendab see vaadete äärmuslikuks pööramist, mis toodavad seejärel viha ning vahel ka vägivaldset käitumist. Muutus ei toimu aga üleöö, vaid pikema aja jooksul.

Maikalu sõnul ei radikaliseeri muremõtted iseenesest kedagi. "Aga kui poisil on kõrvalejäetuse tunne, võib ta olla haavatav igasuguste ideoloogiate või toksiliste ja lihtsustatud lahenduste suhtes. Radikaliseerumise taga ongi sageli vajadus kuhugi kuuluda, leida endale mingi identiteet."

Tihti on asi ka selles, et praeguse aja poistel pole sobilikke mehelikke eeskujusid. "Mõnikord on isa lahkunud pere juurest, ta on emotsionaalselt eemal, tal on alkoholiga probleemid. Või on isal endal depressioon ja puudub lähedane kontakt pojaga." Nii ongi üksinda jäänud poistel kerge sattuda sotsiaalmeedias äärmuslike sisuloojate lõksu. 

Loe tervet artiklit SIIT.

NB! Koolipsühholoogide nõuandeliinile 1226 võivad helistada õpilased ja tudengid, aga ka lapsevanemad, õpetajad ja teised lastega töötavad spetsialistid.