ÕHTULEHT: Tudengite karm reaalsus raamatumüüjatena

Õhtulehe artikkel räägib noortest, kes on käinud USAs raamatuid müümas, muuhulgas ka intensiivse müügitööga kaasnevast emotsionaalsest ja vaimsest koormusest. 

Programmist on kuulda ainult edulugusid, põrumistest ei julge endised liikmed rääkida. Samuti ei räägita ka suvemüügiga kaasnevatest mentaalsetest raskustest.

Liisi tundis terve USAs oldud aja meeletut ärevust. "Hirm jääda igale poole hiljaks on suur ja sulle sisendatakse pidevalt, et sa oled kogu aeg igale poole hilinenud," räägib ta. "Emotsioone seal välja ei näidata. Kui inimesed on ümber, pead sa olema nagu kivi, ükskõik kui suur masendus sul hetkel peal on," toob Liisi välja.

Kui tunned, et emotsioonid hakkavad võimust võtma ning hakkad surve all murduma, on programmi poolt antud soovitus iseendaga rääkida. "Tuleb korrutada lauseid nagu: "Ma saan hakkama" ja "Ma suudan seda. Aga sa ei saa mingil hetkel enam oma emotsioonidest aru, pisarad võivad igal hetkel voolama hakata, isegi kui arvad, et oled kõige tugevam," jagab tüdruk. Ka Taavi nõustub, et terve suvi küsis ta endalt, miks ta seda endale teeb.

Liisi jättis oma suve pooleli. Ta ei pea ennast õrnaks inimeseks ja arvab, et suudab palju kergesti alla neelata. USAs tuli seda aga liiga pikalt teha. Programmist lahkumine on aga samuti raske. Noor on sinna panustanud aega, raha ning kuklas on kogu aeg teadmine, et mentor loodab su peale. 

Mentor, kes peaks olema sulle terve suvi toeks küsib helistades vaid positiivseid küsimusi, noor ei julge öelda, mis tema sees tegelikult toimub. "Mis oli tänase päeva parim hetk?" "Mida homme teed paremini?". "Sa võid sisemiselt surra, aga sa võtad oma viimased jõuvarud, et mänedžeriga energiline ja rõõmus olla," räägib Liisi.

Et emotsionaalselt tugevam olla, on programmi poolt ette nähtud reeglid: kui sul on raske, siis sa ei tohi perele helistada ja neile kurta, sest muidu nad võivad sind koju kutsuda. Sa ei tohi näidata majakaaslastele välja, et oled kurb, sest see mõjutab ka neid. Sa oled sunnitud neid asju endale hoidma. Liisi arvab, et kui ta oleks suve lõpuni teinud, siis ta oleks Eestisse jõudes kohe psühholoogi juurde pidanud minema.

Pärast suve võttis Liisiga ühendust ta grupijuht. Üritati aru saada, mida oleks tüdruk pidanud teisiti tegema, et ta poleks suve pooleli jätnud. Liisi tunneb, et tema ära tuleku põhjusest ei saadudki lõpuks täielikult aru. "Suve pooleli jätmine on tabuteema. Sellest ei räägita. See toksiline positiivsus tekitab tunde, et negatiivsetest külgedest ei tohiks üldse rääkida. Tudengid hakkavad iseennast süüdistama ja mõtlevad, et ongi lihtsalt nõrgad, sest teised ju saavad hakkama. Tekib tunne, et ollaksegi selle tundega täiesti üksinda. Kõik peidavad neid halbu hetki."

KOMMENTEERIB PSÜHHOLOOG KARMEN MAIKALU

Ma kõigepealt tahaksin öelda, et paljud noored on tulnud selles programmis hästi toime ja on kogenud seda positiivsena, hoolimata programmi jooksul läbi elatud keerulistest olukordadest. Ent inimesed on erinevad ning nende stressitaluvus ja toimetulekumehhanismid ei ole ühesugused ehk siis ka kogemused on erinevad. Psühholoogilisest vaatenurgast on oluline, et edulood ei varjutaks neid kogemusi, kus hind osutub liiga kõrgeks.

Kas emotsioonide teadlik tagasihoidmine võib teatud olukordades olla põhjendatud või on see pigem kahjulik?

Emotsioonide teadlik reguleerimine on elu loomulik osa. Kõiki tundeid ei pea väljendama kohe ja igas olukorras - mõnikord ongi vajalik pingutada, ebamugavust taluda ja eesmärgi nimel edasi liikuda. Probleem tekib siis, kui emotsioonide allasurumine ei ole ajutine strateegia, vaid püsiv nõue.
Kui inimesel puudub igasugune turvaline võimalus oma raskusi jagada, olgu selleks pere, sõbrad, juht või töökaaslased, ei ole see enam vaimse tugevuse arendamine, vaid hoopis riskitegur, julgen öelda, et vaimsele tervisele koguni ohtlik.

Millised võivad olla emotsioonide allasurumise võimalikud pikaajalised mõjud? Kas ja kuidas võib selline käitumismuster mõjutada vaimset tervist ja inimsuhteid?

Emotsioonide allasurumine ei tee inimest tugevamaks, vaid sageli vastupidi - see viib pikaajalise sisemise pingeni. Tunded, mida ei lubata kogeda ega väljendada, ei kao, vaid kogunevad. Pikaajaliselt võib see avalduda näiteks ärevuse, depressiooni, läbipõlemise või kehaliste vaevustena. See kõik võib ilmneda ka alles pärast intensiivse perioodi lõppu, kui inimene on justkui vastu pidanud, aga organism ja psüühika on kurnatud ning pärast pingelangust toimub kokkuvarisemine.

Oluline on aru saada, et vastupidavus ei tähenda tunnete puudumist. Psühholoogiliselt tugev inimene on see, kes suudab oma emotsioone märgata ja nendega toime tulla, mitte see, kes neid lõputult alla surub. Peame mõistma, et keskkond, kus negatiivseid emotsioone peetakse nõrkuseks ja kus noor peab oma raskustega üksi toime tulema, võib oluliselt kahjustada tema vaimset tervist.

Selline kogemus õpetab, et abi küsimine on ohtlik ja ausus toob kaasa pettumuse või hukkamõistu. Selle tagajärjel võivad inimesed hakata ka edaspidi oma raskusi varjama nii tööl, suhetes kui peres. Võib tekkida muster, kus inimene on väliselt funktsioneeriv ja tugev, kuid sisemiselt üksi. Inimene võibki suhetest distantseeruda, sest ta ei usalda teisi, ent pealtnäha võib see paista arrogantsuse ja ülbusena.

Kui kinnistub arusaam, et "õiged" tunded on ainult positiivsed ning raskused tulebki alla suruda, võib kujuneda soorituspõhine enesehinnang - inimene hakkab oma väärtust mõõtma vastupidamise ja tulemuse kaudu. See võib hiljem väljenduda perfektsionismis, pidevas enesetõestamise vajaduses või läbikukkumishirmus.

Pikaajaline emotsioonide allasurumine võib mõjutada ka võimet oma tundeid ära tunda ja sõnastada. Kui hirmu, kurbust või pettumust tuleb korduvalt ignoreerida, võib inimene kaotada selge kontakti oma sisemaailmaga. Ärevus võib avalduda ärrituvusena, kurbus tuimusena või kehalise pingena. Kui emotsioone ei osata mõista, muutub ka nendega toimetulek keerulisemaks.

Mõju võib ulatuda ka suhtesse autoriteedi ja juhtimisega. Kui noor õpib, et juhile ei tohi oma tegelikke raskusi näidata, võib see hiljem väljenduda kas liigses allumises ja oma vajaduste mahasurumises või vastupidi - umbusus ja tõrksuses igasuguse juhendamise osas.

Loe tervet artiklit SIIT.