ÕHTULEHT: Vägivald õpetaja ja õpilase vahel
Eestis ei juhtu just sageli, et õpetaja oma õpilasele kallale läheb. Viimase kuu jooksul on ainuüksi Tallinnas tülid kaks korda nii kurvalt lõppenud.
Sündmused rullusid lahti sarnase mustri järgi. Õpilane ja õpetaja lähevad tülli, emotsioonid kasvavad üle pea ja asi läheb füüsiliseks. Mõne päeva jooksul lahkub õpetaja koolist. Mõistagi on õpilasel ja õpetajal juhtunust täiesti erinev arusaam. Mõlema õpetaja sõnul kiusasid koolilapsed neid enne rüselust järjepidevalt. Õpilaste arvates on aga õpetaja lihtsalt hull, kes ei suuda ennast vaos hoida. Ja sageli õpilased panevadki õpetajaid vaimselt proovile.
Kommenteerivad Tallinna haridusala abilinnapea Aleksei Jašin, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu, Lääne-Harju politseijaoskonna piirkonnagrupi juht Kristel Ulp, Tallinna haridusameti juhataja Kaarel Rundu.
/.../
Koolipsühholoogide ühingusse saavad helistada kõik õpilased, õpetajad ja lapsevanemad, kes tunnevad, et vajavad abi. Ühingu juht Karmen Maikalu rääkis, et isegi siis, kui õpilane provotseerib meelega, vastutab alati õpetaja kui täiskasvanu. "Vägivald pole kunagi lahendus, sõltumata sellest, kui pingeline või keeruline olukord parasjagu on," selgitas Maikalu.
Kuidas aru saada, et õpetaja on olukorra üle kontrolli kaotamas ja konflikt võib minna füüsiliseks?
"Tüüpilised ohusignaalid on näiteks abituse tunne, kiire hingamine, tõusev hääletoon ja pinges keha. Kui õpetaja tunneb, et hakkab kontrolli kaotama, tuleks võtta paus ja eemale minna või kutsuda abi," sõnas psühholoog.
Pidevalt on juttu õpilaste vaimsest tervisest, õpetajate omast aga väga vähe. "Palju räägitakse õppijakesksest lähenemisest ja öeldakse, et kõige keskmes on õpilane. Jah, olen sellega nõus, aga täiendan seda mõtet, et õpetaja ei ole siin lähenemises tagaplaanil. Kui õpetaja ei tunne end hoitu ja väärtustatuna, ei tee ta ka oma tööd õpilastega hästi," ütles Maikalu.
Maikalu sõnul on vajalik, et igas koolis saaksid õpetajad kokku ning räägiksid oma tööprobleemidest. Aga mitte ainult kohvilauas, kasutada tuleb kindlaid meetodeid. Üks neist on supervisioon.
Lisaks peaks õpetajatele toeks olema psühholoog. Praegu on psühholoog olemas ainult veidi üle pooltes Eesti koolides. "Samuti on vajalik tugispetsialistide, kolleegide ja juhtkonna tugi ning mentorlussüsteem. Eriti on mentori tugi vajalik uutele õpetajatele. Regulaarsed praktilised koolitused vaimse tervise ja kriisiolukordadega toimetuleku teemadel oleks ka abiks. Ülioluline on see, et õpetaja ei oleks ületöötanud. Väsinud ja läbipõlenud õpetaja enesekontroll kahaneb."
Loe tervet artiklit SIIT.