ÕPETAJATE LEHT: Jaks raugeb neilgi, kes lapse murekoormat kergendama peaksid

Lastekaitsetöötajate läbipõlemine ja suur kaadrivoolavus nende seas viis sotsiaalministeeriumi soovini muuta seadust selliselt, et edaspidi jaguneks koormus lastega töötavate spetsialistide vahel ühtlasemalt. Abi oodatakse muu hulgas koolipsühholoogidelt, kelle nappus on paraku senini suur ja lahendamata probleem.

/.../

Kohapeal tegutsevaid koolipsühholooge jagub praegu 53 protsendile Eesti koolidest. Veel umbes 20 protsenti tellib psühholoogi teenust väljastpoolt. Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu on nõus et lastekaitsetöötajad on väga ülekoormatud ja lastekaitsesüsteemi peab seetõttu muutma, ent muretu pole ka psühholoogide elu. "Ma ei tea, kuidas on meedias liikvele läinud seisukoht, et neid ülesandeid hakatakse delegeerima koolipsühholoogidele. Tegelikult on see spetsialistide hulk palju laiem, vastavalt vajadusele ja sõltuvalt olukorrast," ütleb ta.

Tema esimene küsimus on, milliseid ülesandeid täpselt soovitakse psühholoogile üle anda. "Psühholoog ei saa ega tohi võtta üle lastekaitsetöötaja rolli, mis hõlmab halduslikku vastutust, juhtumikorraldust ja võrgustikutöö koordineerimist. Kui ülesannete jagamise all peetakse silmas, et psühholoog aitab eristada haridus- ja psühholoogilisi muresid nendest, mis vajavad lastekaitsetöötaja sekkumist, siis on see realistlik ja asjakohane, ent seda teeb koolipsühholoog juba praegu," lisab ta.

Maikalu sõnul on oluline mõista, et koolipsühholoogi töö keskmes on lapse toimetulek koolis, mitte halduslik menetlus ega ametkondade koostöö korraldamine. Kui koolipsühholoogilt oodataks juhtumikorraldaja rolli, peaks ta paratamatult loobuma osast oma põhitegevustest, mis on lapse heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega. 

"Samuti peame meeles pidama, et psühholoogi töö põhineb usaldusel, konfidentsiaalsusel ning lapse, pere ja õpetajate neutraalsel toetamisel. Juhtumikorralduse ja võrgustikutöö koordineerimisega kaasneb aga administratiivne vastutus, vajadus langetada otsuseid, mis võivad lapsega seotud inimestele tuua kohustusi. See asetaks psühholoogi rolli, kus ta peab olema samal ajal nii toetaja kui kontrollija. Mulle tundub, et selline rollikonflikt muudaks psühholoogi töö olemust, sest ta ei saaks jääda lapse jaoks turvaliseks ja neutraalseks spetsialistiks, kui peab samal ajal võtma seisukohti, tegema ametlikke hinnanguid ning juhtima ja kontrollima süsteemset sekkumist," selgitab ta.

Tema ja kolleegide jaoks on seega oluline, et psühholoog jääks oma professionaalsesse rolli ning juhtumikorraldus ja võrgustikutöö koordineerimine oleks endiselt lastekaitsetöötaja või koolis näiteks sotsiaalpedagoogi või HEV-koordineerija ülesanne.

Maikalu tunnistab, et läbipõlemise risk on ka koolipsühholoogide seas päris suur: "Psühholoogi töö on emotsionaalselt intensiivne – see hõlmab raskete olukordade ja kogemustega sügavuti minemist ja kiiret kriisidele reageerimist. On koole, kus üks psühholoog töötab 500–1000 õpilasega – selline koormus ei ole soovitatav. Paljud koolipsühholoogid ütlevad, et ajapuudusel nad lihtsalt ei jõua aidata kõiki, kes abi vajavad. Paljud psühholoogid töötavad osakoormusega mitmes koolis, mis killustab tööd ja tekitab stressi."

2018. aastal tehtud uurimistöö viitas, et Eesti koolidest lahkub igal aastal 20 protsenti koolipsühholoogidest. Probleeme ja abivajajaid on sellest ajast alates vaid lisandunud ja koolipsühholoogi töö veelgi intensiivsemaks muutunud. "Päris sageli on lapse raskuste taga hariduslik erivajadus, mis võib tuleneda tema psüühilisest või neuroloogilisest eripärast, terviseprobleemidest või hoopis keskkonna mõjust. Võib selguda, et lapse käitumisprobleem või mahajäämus ei tulene kehvast kasvatusest ega laiskusest, vaid hoopis aktiivsus- ja tähelepanuhäirest tingitud eripäradest," toob ta näite.

/.../

Loe tervet artiklit SIIT.