PERE&KODU: Kas koolivahetus lahendab kiusuprobleemi?

Koolikiusu ohvril võivad kannatada nii vaimne tervis, õppeedukus kui ka õpihuvi. Pere ja Kodu artiklis jagab üks ema oma pere lugu, kuidas neil koolivahetus lapse olukorda parandas. Millisel juhul tasub koolivahetust kaaluda ja kuidas seda teha, kommenteerib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu:

Kooli vahetuse otsus peaks tulema lapsega ühiselt ning ühes teiste toetavate tegevustega

Olen näinud kiusamisjuhtumite puhul nii- ja naasuguste tulemustega koolivahetusi – neid, kus koolivahetus ongi mõjunud hästi ning laps on leidnud uues koolis rahu, stabiilsuse ja uue võimaluse, ent kahjuks ka neid, kus olukord ei ole paranenud ja kiusamine on lapse taas kätte saanud. Kõik sõltub konkreetsest olukorrast ning muidugi ka koolikeskkonnast.

Usun, et koolivahetus ei peaks olema kellegi jaoks esimene samm kiusamise korral. Enne selle otsuse tegemist tasub mõelda, kas kõik võimalused praeguses koolis on ammendatud – kas on räägitud klassijuhataja, kooli tugispetsialisti ja juhtkonnaga ning proovitud leida kohapealset lahendust. Ent kui tõesti seda kõike ongi proovitud teha, ent see mingil põhjusel ei ole õnnestunud ning on näha, et laps on kurnatud, ei taha enam koolis käia või ilmnevad muud vaimse tervise probleemid, võib koolivahetus olla siiski vajalik. Uus kool võib olla uus algus, võimalus leida sõpru ja tunda ennast aktsepteerituna.

Sellisel juhul on vajalik kaasata otsustusprotsessi ka laps, et ta ei tunneks, et tema eest otsustatakse, et tal ei ole sõnaõigust– kui last on pikalt kiusatud, on tal niigi tunne, et tal ei ole kontrolli oma elus toimuva üle, seega on oluline anda talle tagasi kontrollitunne ja otsustusõigus.

Ent koolivahetus ei ole imerohi, ka siin võivad olla omad riskid – kui laps on väga madala enesehinnangu või kehvade sotsiaalsete oskustega või ei ole uues koolis toetavat keskkonda, võivad mustrid korduda. Mõnikord võib laps kogeda, et ta põgenes, mitte ei saanud tuge ja õiglust.

Mida lapsevanemana tähele panna?

Kindlasti on vaja last kuulata, ei tohiks öelda, et ära tee välja ega teha etteheiteid (miks sa vastu ei ütelnud, mis sa oled nii tossike jne), vaid peaks kinnitama, et kiusamine ei olnud lapse süü.

Enesehinnangu tõstmiseks võiks aidata lapsel leida tegevusi, kus ta saab kogeda edu ja aktsepteerimist, näiteks huviringid või uute suhtlemisvõimaluste loomine. Samuti võiks lapsega arutada, kuidas luua uues koolis turvalisi sõprussuhteid ja kuidas vajadusel abi küsida. Võib ka lausa harjutada suhtlemist ja enese eest seismist, vajadusel spetsialisti, näiteks koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogi toel.

Uues koolis võiks ennetavalt vestelda klassijuhataja ja tugipersonaliga, rääkida lapse olukorrast, tema tugevustest ja vajadustest. Nii saaks luua tugivõrgustiku kohe alguses.

Oluline on, et täiskasvanud aitaksid lapsel kogetu läbi mõtestada ning toetaksid tema enesehinnangut ja toimetulekuoskuste arengut.

Koolivahetusest üksi ei pruugi kasu olla. Peame aitama lapsel selleks ette valmistuda ja seal kohaneda ning tagama, et laps ei tunneks end üksi jäetuna, vaid näeks, et tema ümber on täiskasvanud, kes on toeks, usuvad temasse ja seisavad tema kõrval.

Lapsevanem peaks jälgima ka enda toimetulekut selles keerulises olukorras. Väga raske on näha oma last kannatamas ja mõnikord võivad lapsevanemal emotsioonid hõlpsasti üle keeda. Laps vajab aga rahulikku, stabiilset ja optimistlikku vanemat.

Vajadusel võivad nii lapsevanemad kui lapsed küsida nõu koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinilt 1226.

Loe tervet artiklit SIIT.