PERE&KODU: Küberkius on üks rängemaid viise, kuidas inimese vaimset tervist kahjustada

Pere&Kodu toob küberkiusu teemalises artiklis esile karmi kogemusloo, mida kommenteerib teiste spetsialistide seas ka Karmen Maikalu. Loe tervet artiklit SIIT.

Karmen Maikalu täiendab artiklis kirjutatut alljärgnevalt:

Kuidas erineb küberkiusamine psühholoogiliselt tavapärasest koolikiusamisest?

Kui tavaline koolikiusamine toimub enamasti näost näkku ja teatud kindlas keskkonnas, siis küberkiusamine võib tungida lapse ellu kõikjal ja igal ajal. Sellel puuduvad ruumilised ja ajalised piirid - kiusamine ei pruugi lõppeda pärast koolipäeva, vaid võib jätkuda kodus ja veel südaöölgi. Laps võib tunda, et turvalist kohta enam justkui polegi.

Milline on lapse sisemine kogemus, kui ta satub veebis kiusamise ohvriks?

Olen näinud, et enamik lapsi kirjeldab esmalt segadust ja häbi ja seda isegi siis, kui nad pole ise midagi valesti teinud. Häiriv sõnum või solvav postitus võib tunduda nagu ootamatu löök, millele ei oska vastata.

Sageli lisandub ka anonüümsuse faktor - kui kiusaja peidab end võõra nime või profiili taha, muutub olukord veelgi hirmutavamaks, sest laps ei tea, kelle eest ja kus ta end kaitsma peaks. Just see kontrolli puudumise tunne võib muuta küberkiusamise psühholoogilise mõju sageli sügavamaks ja pikaajalisemaks.

Kui kiusamine kordub või kogub avalikku tähelepanu, võib tekkida sügav alandustunne, sest laps ei tea täpselt, kui kaugele materjal on levinud või kes seda on näinud ning võib tekkida ka hirm kodust välja minna, sest on tunne, et kõik vaatavad ja kõik teavad.

Sageli langeb enesehinnang, sest korduvad negatiivsed sõnumid võivad hakata tunduma tõena ning laps võibki hakata uskuma, et ta on nõme või kole või mõttetu.

Laps võib muutuda ärevaks, vältida seadmeid või vastupidi - kontrollida neid pidevalt, et näha, kas midagi uut on lisandunud. Selle kõige taustal on sageli sügav üksilduse tunne, eriti kui laps ei tea, kellelt abi küsida või kardab olukorrast rääkida.

Kuidas vanem saab aru, et last võidakse veebis kiusata, kui ta ise sellest ei räägi?

Lapsed ei julge sageli kiusamisest rääkida kas häbi või kartuse tõttu, et vanem reageerib liiga karmilt või võtab seadme ära. Seetõttu tasub tähele panna varjatumaid märke.

Käitumise ootamatu muutumine võib olla märgiks, et midagi on juhtunud. Näiteks muutub laps ärevaks, kui telefon märku annab või vastupidi - keeldub seadet üldse puudutamast. Või näiteks hakkab laps järjepidevalt sõnumeid kustutama, paroole vahetama või uusi kontosid looma. Samuti võivad tekkida unehäired, kõhu- või peavalud, soov üksi olla või vastumeelsus kooli minna. Mõned lapsed muutuvad endassetõmbunuks, teised ärrituvaks või kurvaks ilma nähtava põhjuseta. 

Kas lapsevanem saab ennetada küberkiusamist?

Vanem saab koos lapsega vaadata üle telefoni ja arvuti privaatsusseaded, selgitada, miks on oluline mitte jagada isiklikke pilte või infot avalikult, ning harjutada reaktsioone võimalikele solvavatele sõnumitele.

Väiksemate lastega võib vaadata YouTube´ist näiteks vastavasisulisi õpetlikke multifilme Netilambad (lambavideod). Sama tähtis on kasvatada lapse enesekindlust ja sotsiaalseid oskusi - laps, kes tunneb enda väärtust ja oskab piire seada, on vähem haavatav nii internetis kui ka päriselus.

Kuidas aidata last pärast küberkiusamise kogemust?

Kõige esimene ja tähtsaim samm on last kuulata ilma küsimuste tulva või hinnanguteta. Laps peab tundma, et vanem usub teda ja seisab tema kõrval. Oluline on sõnastada selgelt: "See, mida sulle tehti, ei ole sinu süü ja me tegeleme sellega koos."

Seejärel tuleb tagada lapse turvatunne - salvestada tõendid, blokeerida kiusaja ning vajadusel kaasata kool, veebipolitseinik või platvormi haldajad.

Kuid üksnes tehnilistest sammudest ei piisa - lapse emotsiooni tuleb ravida sama palju kui olukorda. Hästi mõjub rutiini hoidmine ja positiivsete sotsiaalsete kogemuste loomine - laps vajab meeldetuletust, et maailm ei ole ainult vaenulik.

Kuna kiusamiskogemus tekitab sageli abitut ja lootusetut tunnet olukorras, mida ise mõjutada ei saa, on vaja lapsele anda tagasi kontrollitunne. Näiteks võiks kõik sammud olukorra lahendamiseks suurema lapsega koos läbi arutada, et laps poleks vaid passiivne ohver, vaid aktiivne otsustes osaleja (see võib olla vanemale raske, kes tahaks olukorra kiiresti ise ära lahendada). Samuti aitavad kontrollitunnet taastada kõik olukorrad, kus laps saab midagi luua, otsustada, lõpetada - olgu see siis sport, kokkamine, kunst, kellegi aitamine, oma toa ümberkorraldamine vmt. Psühholoogiliselt mõjub siin hästi just see, kui laps saab midagi algatada ja lõpetada omas tempos, oma äranägemist mööda.

Samuti on väga oluline see, millist lugu me toimunust räägime. Oluline on aidata lapsel mitte jääda kinni ohvriroll, kus "minuga juhtus midagi hirmsat", vaid luua narratiiv, kus "ma sain haiget, aga ma tegutsesin ja sain abi". Siin on väga oluline ka lapsevanema enda väljendusviis ja reageerimine.

Vajadusel tasub kaasata professionaal, alati võib nõu küsida koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinilt 1226.

Kuidas reageerida, kui laps on ise olnud kiusaja rollis?

Vanema jaoks võib selline avastus olla šokeeriv, kuid kõige olulisem on mitte langeda kahte äärmusesse - ei õigustamisse ega hukkamõistu.

Esmane ülesanne on mõista, miks laps selleni jõudis - kas see oli rumal nali, grupisurve, soov oma valu kellegi teise peal välja elada või midagi muud. Kui laps tunneb end kohe rünnatuna, sulgub ta ega õpi olukorrast midagi.

Lapsele võiks öelda, et see, mida sa tegid, oli vale, aga ma tahan aru saada, mis selle taga oli. Alles siis saab rääkida tagajärgedest ja vastutusest. Vajadusel tuleb leida viis kahju heastamiseks, näiteks vabanduse või muu taastava teo kaudu.

Mida soovitada koolidele ja õpetajatele?

Koolid saavad küberkiusamise vastu võidelda ainult siis, kui nad käsitlevad seda teemat mitte ainult siis, kui midagi juhtub, vaid üldise osana õppekavast. Õpilased ei vaja üks kord aastas loengut ohtudest, vaid järjepidevat arutelu digisuhtluse eetika, privaatsuse ja vastutuse teemadel.

Sama oluline on, et koolil oleks selge tegutsemisplaan, mida tehakse, kui mõni juhtum ilmneb, kuidas kogutakse infot ning kuidas ja keda kaasatakse (lapsevanemad, veebipolitseinik).

Kiusamisjuhtumite lahendamisel ei tohiks piirduda pelgalt noomimisega, vaja on pakkuda tuge nii ohvrile kui ka kiusajale, sest mõlemad vajavad juhendamist ja abi.