PERE&KODU: Kui ema ja isa lähevad lahku, aga keegi välja ei koli: pereterapeut hoiatab segaste piiride eest

Mõnikord jäävad lahku läinud vanemad veel kuudeks või kauemaks sama katuse alla elama – laste, majandusliku olukorra, praktiliste põhjuste või lihtsalt sellepärast, et kohe ei tundu olevat paremat lahendust. Kuidas aga elada koos inimesega, kellega oled otsustanud enam mitte paar olla? Mida tähendab selline vahepealne olukord lastele ja vanemate omavahelisele suhtele? Kolme ema kogemus näitab, et ühe katuse alla jäämine võib viia erinevate tulemusteni.

Loe tervet artiklit SIIT. 

/.../

Psühholoog-pereterapeut Karmen Maikalu sõnul tasub enne lahkuminekujärgse elukorralduse hindamist küsida, mida üldse lahkuminekuks nimetatakse. Inimeste arusaamad sellest võivad olla väga erinevad. Mõne jaoks tähendab lahkuminek romantilise ja seksuaalse suhte lõppu ning eraldi elama asumist. Teise jaoks lõpeb küll paarisuhe, kuid jätkuvalt ollakse pere, kasvatatakse koos lapsi ja elatakse võib-olla ka ühe katuse all. Võimalikke vahepealseid variante on veelgi.

Probleem tekib Maikalu sõnul siis, kui kaks inimest annavad samale olukorrale erineva tähenduse. Üks võib arvata, et suhe on lõppenud ja nüüd elatakse sõbralikult koos, teine aga uskuda, et tegemist on keerulise perioodiga, millest paarisuhe peagi välja tuleb. Samuti võib üks pidada uusi romantilisi suhteid lubatuks, samal ajal kui teine näeb olukorda teisiti. "Või öeldakse lapsele, et me ei ole enam paar, aga keegi ei suuda talle selgitada, mida see tegelikult tähendab," toob Maikalu näite.

Seetõttu peaksid lahku läinud vanemad omavahel selgeks läbi rääkima, kes nad nüüd teineteisele on, kuidas nad edaspidi suhtlevad, millised on nende piirid, õigused ja kohustused ning kuidas jaguneb vastutus.

Kas pärast lahkuminekut sama katuse all elamine võib mõnel juhul olla lapse jaoks parem lahendus kui kohene lahkukolimine? Millistel tingimustel?

Sellele ei ole ühest vastust. Mõnikord võib see esialgu olla lapsele parem ja mõnikord mitte – kõik sõltub asjaoludest. Kui vanemad saavad omavahel rahulikult läbi, suudavad teineteist austada ja lapse elu ei ole täis pinget ega segaseid sõnumeid, võib lapse jaoks olla esialgu turvaline, kui mõlemad vanemad on jätkuvalt iga päev olemas. Kodu ja harjumuspärane rutiin säilivad ja laps ei pea tundma, et üks vanem on äkitselt kuskil eemal.

Ainult ühe katuse all elamine iseenesest aga last ei toeta. Kui kodus on külmus, pidev pinge, teineteise torkimine või vaikimine, või on õhus varjatud lootus, et vanemad saavad siiski uuesti paariks, tajub laps seda kõike väga hästi. See võib olla talle suur koorem.

Teoreetiliselt võib pärast lahkuminekut koos edasi elamine tunduda väga mõistliku ja hooliva lahendusena: otsustatakse käituda täiskasvanulikult ja jätkata ühe katuse all. Pikas perspektiivis ei pruugi see siiski olla jõukohane, eriti kui tekivad uued suhted, vanad haavad pole paranenud või üks neist loodab salaja paarisuhte taastumisele.

Paarisuhe ei lõpe enamasti niisama. Sageli on taustal pikalt kogunenud pettumused, haiget saamine, usalduse kadumine, erinevad ootused või suhtlemisraskused. Kui paarisuhtes ei suudetud omavahel piisavalt hästi toime tulla, ei anna lahkuminek inimestele automaatselt uusi suhtlemisoskusi ja on väga optimistlik eeldada, et samad inimesed hakkavad pärast lahkuminekut automaatselt omavahel suhtlema väga rahulikult, küpselt ja austavalt. Muidugi võib lahkuminek pingeid vähendada ja mõni paar suudabki pärast seda paremini läbi saada. Enamasti on seda siiski lihtsam teha siis, kui kummalgi on oma kodu, ruum ja selgemad piirid.

Oluline on mõelda ka sellele, et laps ei õpi vanemate pealt ainult seda, kuidas olla ema või isa, vaid ka seda, milline on paarisuhe. Ta näeb, milline on lähedus, kuidas inimesed omavahel räägivad ja erimeelsusi lahendavad ning kas ja kuidas nad teineteisest hoolivad. Kui vanemad elavad aastaid ühe katuse all, kuid nende vahel pole enam lähedust ega head kontakti, tasub endalt ausalt küsida: kas tahame, et meie laps peaks kunagi sellist paarisuhet normaalseks?

Seega võib kooselu pärast lahkuminekut olla ajutine praktiline üleminekulahendus näiteks majanduslikel põhjustel või lapse jaoks suure muutuse ajal, näiteks kooli lõpetamisel. Seda vaid juhul, kui vanemad suudavad rahulikult ja mõistlikult suhelda. Lapse seisukohalt eelistatava või pikaajaliselt lihtsa lahendusena ei tasu seda aga käsitleda. Keerukust ja segadust võib siin olla rohkem kui selgust ja turvalisust.

Millised on peamised ohud või riskid, kui vanemad jätkavad pärast lahkuminekut koos elamist?

Kõige suurem oht on see, et lahkuminek jääb emotsionaalselt pooleli. Väliselt elatakse endiselt nagu pere, kuid sisemiselt pole enam selge, kes ollakse teineteisele.

Ka laps olla segaduses. Ta võib hakata lootma, et vanemad lepivad ära, või isegi proovida neid uuesti kokku viia. Mõnikord võtab laps enda peale ülesande kodus rahu hoida: olla hästi tubli, mitte kellelegi lisamuret valmistada ja käituda ettevaatlikult, et vanemate suhe päriselt katki ei läheks. Samuti võib laps tunda süüd, et vanemad elavad tema pärast koos, kuigi tegelikult nad omavahel läbi ei saa.

See kõik on lapse jaoks liiga suur koorem ja varem või hiljem võib pinge endast märku anda näiteks käitumis- või õppimisprobleemide ning füüsilise või vaimse tervise murena.

Omaette proovikiviks võivad saada uued suhted. Kui ühel vanemal tekib uus partner, võivad seni üsna rahulikult toiminud kokkulepped väga kiiresti kokku kukkuda. Paljude inimeste jaoks on see emotsionaalselt raske olukord.

Kuidas lapsele selgitada, et vanemad ei ole enam paar, kuigi elavad endiselt samas kodus?

Lihtsalt ja selgelt ja võimalusel peaksid vanemad seda koos tegema. Näiteks võib öelda: "Me ei ole enam teineteisega paar, aga oleme mõlemad jätkuvalt sinu ema ja isa. Armastame sind ja vastutame sinu eest koos." Lapsele tuleb selgitada ka seda, mida uus olukord tema igapäevaelus tähendab: mis muutub ja mis jääb samaks. Kas ema ja isa magavad eri tubades? Kes viib teda hommikul kooli? Kas selline elukorraldus jääbki või on see ajutine?

Kõiki täiskasvanute suhte üksikasju pole vaja lapsega jagada, kuid teda ei tohiks jätta ebamäärasusse ja teadmatusse. Kindlasti peab laps teadma, et vanemate lahkuminek on täiskasvanute otsus ega ole tema süü või vastutus. Samuti ei tohiks talle anda ebamäärast lootust, et nad võivad veel ära leppida, kui nad seda tegelikult ei plaani.

Milliseid kokkuleppeid peaksid vanemad enne sellise otsuse tegemist kindlasti omavahel sõlmima?

Kõigepealt tuleb ausalt läbi rääkida, kas mõlemad üldse tahavad kooselu jätkata. Ei tohiks tekitada olukorda, kus üks nõustub sellega üksnes seetõttu, et kardab üksi jääda, tunneb süüd, loodab salaja suhet taastada või tal pole majanduslikel põhjustel kuhugi minna. Tuleks kokku leppida, kui kaua selline elukorraldus kestab, kuidas omavahel suheldakse ja lapsele olukorda selgitatakse ning kuidas hoitakse piire.

Läbi tuleks rääkida ka väga praktilised küsimused: raha, ruumide kasutamine, majapidamistööd, laste kasvatamine, privaatsus ja külaliste kutsumine. Samuti see, mida tehakse konflikti korral või siis, kui üks vanematest pole senise elukorraldusega enam rahul. Mõistlik on määrata kindel aeg, millal olukord uuesti üle vaadatakse. Muidu võib ajutisest lahendusest saada määramata ajaks veniv kooselu, kus keegi ei julge muutust algatada, kuigi tegelikult ollakse juba ammu rahulolematu.

Mis annab märku sellest, et on aeg siiski eraldi elama minna, sest senine lahendus ei toeta enam lapsi ega vanemaid?

Eraldi elamisele tuleks tõsiselt mõelda siis, kui kodu pole enam rahulik ega turvaline koht või kui suhtes pole selgust ega piire. Ohumärk on näiteks see, kui vanemad tülitsevad sageli või ei suuda omavahel soojalt suhelda. Samuti tasub tähelepanelik olla, kui laps muutub ärevaks, hakkab vanemaid lepitama või tekivad muud märgid, mis viitavad suurele pingele.

Ka vanemate enda enesetunne loeb. Kui üks või mõlemad ei saa ühises kodus rahu, puhata ega oma eluga edasi minna, ei täida selline elukorraldus enam oma eesmärki.

Ühe katuse all elamine võib jääda lapse jaoks paratamatult segaseks. Vanemad ütlevad, et nad ei ole enam paar, kuid elavad, söövad, toimetavad ja võivad käia üritustel endiselt nagu pere. Laps ei pruugi osata oma segadust sõnadesse panna, kuid võib jääda ootama vanemate leppimist või õppida, et paarisuhe tähendabki kooselu ilma läheduse ja selguseta.

Lisaks tekitab elu aja jooksul juurde uusi küsimusi: uued suhted, privaatsuse vajaduse, erinevad kasvatusstiilid, raha, väsimuse ja vanad haavad. Ka väga küpsete ja heatahtlike inimeste jaoks võib selline elukorraldus muutuda ajapikku liiga keeruliseks.