PERE&KODU: Kui lapsest saab poriloopimises relv

Pere ja Kodu artikkel räägib lahutusjärgsest võitlusest lapse nimel.

/.../

Psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu puutub selliste olukordadega kokku rohkem, kui ta sooviks. Lapsest, kelle nimel lahutades justkui võideldakse, saab hoopis olukorra ohver.

Karmeni kabinetti tulevad vahel lapsed ise abi otsima, vahel jõuavad nad sinna vanema, teinekord lastekaitse kaudu või muul viisil. Kindel saab olla selles, et raske on see igale lapsele, kes vanemate tüli keskmesse tõmmatakse.

Lapsed jagavad, et pinge, mis kaasneb oma kahe armastatud vanema vahel olemisest, käib neile üle jõu.

Psühholoogi sõnul võib laps tülide hambusse jääda mitmel viisil. Üldiselt mitte sellepärast, et vanem tahaks oma lapsele halba. "Tegelikult vajavad need vanemad abi, nad lihtsalt ei tule ise oma tunnetega toime," tõdeb Karmen.

Lapsed on lojaalsuskonfliktis

Peamise murena tekib lahkumineku keskel lastel lojaalsuskonflikt. "Lapsele on loomuomane armastada ja väljendada oma lojaalsust mõlemale vanemale," ütleb spetsialist. Kui lapsel on varem olnud vanemaga ohutu ja normaalne kontakt, peaks psühholoogi arvates alati soosima suhet mõlema vanemaga. "Sa võid arvata, et su ekskaaslane on igavene mölakas, kuid eksvanemad ei saa te olla isegi siis, kui teda südamepõhjani vihkad," paneb Karmen vanematele südamele.

"Lapsele teeb väga haiget, kui vanem räägib teisest halvasti." Psühholoog toob esile, et ei ole vahet, kas halba räägitakse otse lapsele või näiteks sõbrannale selliselt, et laps kuuleb kõrvaltoast.

Lojaalsuskonflikt paiskab lapse ka olukorda, kus temast tehakse vanematevaheline sõnumitooja. "Näen ikka, kuidas lapsi saadetakse teise vanema juurde sõnadega "ütle siis talle, et järgmine nädal sa küll tema juurde ei lähe" või "ütle talle, et tema mulle küll midagi ei dikteeri"." Lapses tekitab selline olukord taas konflikti ja annab talle vastutuse, mis pole talle eakohane.

Võõrandamine on suur probleem

Lisaks on inetute lahutuste puhul suur mure lapse võõrandamine ühest vanemast. Karmen on veendunud, et kui tegu ei ole vägivaldse või muul moel ohtliku vanemaga, on lapse jaoks parim lahendus säilitada suhe mõlema vanemaga. "Kui vanem annab lapsele mõista, et teise poolega suhtlemine on tema reetmine, paisatakse laps konflikti keskele."

Kui pikema perioodi vältel kohtumisi takistada, on Karmeni sõnul võõrandumine lihtne tekkima, eriti väikese lapse puhul. Ta toob paralleeli filmiga "Eia jõulud Tondikakul", kus lapse eest varjati kirju, mida teine vanem terve elu talle saatnud oli. "Paraku on sellised olukorrad paljude perede reaalsus."

Vahel ei õnnestugi võõrandatud vanemaga suhteid taastada

Kui üks vanem annab lapsele selgelt märku, et ta teise vanemaga kohtumist ei soosi, tunneb laps selle ees vastutust ja keeldubki kohtumistest. "Kui laps teab, et üks vanem ei ole rahul, kui ta teise juures käib, ei pea laps sellele pingele vastu. Tihti tundubki lapsele siis, et tal on kergem öelda, et ta ei taha teise vanemaga kohtuda," toob psühholoog esile sagedase võõrandamise viisi. Sellistel juhtudel võtab mõnikord laps teise vanemaga ühendust alles täiskasvanueas, kui hirm teist vanemat alt vedada on taandunud.

Aga vahel hoiab laps ühest vanemast eemale väga adekvaatsetel põhjustel: kui vanem on olnud vägivaldne kas lapse enda või teise vanema vastu või kui vanem on olnud ebausaldusväärne näiteks sõltuvusliku käitumise tõttu.

Vahel proovib kohus korraldada psühholoogi ja lastekaitse abil lapse ja võõrandatud vanema vahel kohtumisi, et vanema ja lapse suhet taastada. "Sellest võib kasu olla, kui kõik osapooled koostööd teevad ning ühiselt olukorra paranemise nimel pingutavad."

Kuidas siis ikkagi last inetu lahutuse eest kaitsta?

"Mõistlik vanem säästab oma last negatiivsetest juttudest teise vanema ning omavaheliste ja ka kohtuvaidluste kohta," on Karmen otsekohene. Kui mingil põhjusel on siiski vaja lapsele toimuvast rääkida, tuleb seda teha lapsele eakohaselt ning leebelt. "Selgita lapsele, et otsisite abi, et teil vanematena oleks lihtsam asjades kokku leppida," toob Karmen näiteks.

Psühholoog toonitab, et ka vanema valu ja igatsust tuleb mõista. "Häid lahendusi ei ole. Tuleb lihtsalt valida halbadest kõige vähem halb," ütleb spetsialist. Ta märgib, et kahtlemata on kõige lapsega arvestavam tulla toime oma igatsusega, mis tabab, kui laps on teise vanemaga. Oma hingevalu tõttu lapselt teist vanemat ära võtta ei tohi.

Psühholoog paneb vanematele südamele, et kui kõiges muus võib olla eri meelt, siis oma laste üle tasub olla tänulik ja panustada sellesse, et lapsel oleks elus ruumi mõlemale vanemale. 

Loe tervet artiklit SIIT.