PERE&KODU: Kuidas mõjutab lapsevanema tuntus tema lapsi?

"Kõik vanemad soovivad oma laste jaoks parimat ja räägivad oma perest sageli siira uhkuse ja armastusega. Siin on aga oluline mõelda, kui palju privaatset infot ma oma laste kohta jagan," mõtiskleb psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu, kui avalike uudiste keskmesse satuvad tuntud pereinimesed.

Küsis Pere ja Kodu peatoimetaja Elin Järvsaar.

Millised mured sinu hinnangul tuntud inimeste lapsi enim võivad mõjutada?

Avaliku elu tegelased on pidevalt avaliku tähelepanu all – neilt küsitakse rohkem küsimusi ka nende isikliku elu kohta. Inimesed, kellel on lapsed, peavad aga arvestama, et avaliku tähelepanuga kaasneb alati teatud surve ka nende lastele ning tuleb teadlikult tegeleda oma laste kaitsmise ja toetamisega.

Tuntud inimeste lapsed on ka oma eakaaslaste seas tuntud. Alati peab arvestama sellega, et see, mida ma meediale ütlen või avaldan, seda loeb ja näeb hiljem mu laps, mu lapse sõbrad ja ka need mu lapse eakaaslased, kes ei ole tema sõbrad ja kes võivad seda kõike mu lapse vastu ära kasutada. Tuntud inimeste lapsed võivad olla oma vanemate tuntuse tõttu kaaslaste seas populaarsed, aga sageli on ka neid kaaslasi, kes ütlevad lapse kuuldes tema vanemate kohta negatiivseid kommentaare ja seda on lapsel kahtlemata väga raske kuulata.

Kuidas selliste dilemmade ja tähelepanuga lapsi kaitsta? Mida soovitaksid tuntud inimestel veel arvesse võtta?

Tähelepanu on osa avaliku elu inimeste tööst ja nähtavusest. Kõik vanemad soovivad oma laste jaoks parimat ja räägivad oma perest sageli siira uhkuse ja armastusega. Ma ei arva kuidagi, et keegi peaks oma peret varjama, aga siin on oluline mõelda, kui palju privaatset infot ma oma laste kohta jagan. Kui teha seda avalikult, siis kuidas seda teha nii, et lapse õigused ja heaolu oleks alati esikohal.

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab, et lapse parimad huvid peavad olema kõigi otsuste keskmes. Igal inimesel on põhiseaduslik õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, see õigus kehtib ka lastele. Mõistan, et avalikkuse surve võib muuta nende põhimõtete rakendamise keerulisemaks – tihti oodatakse kuulsustelt avameelsust, aga iga vanemal on õigus seada piir, mis kaitseb tema last. Siin peaks lapsevanem väga-väga selgelt läbi mõtlema, mida ta räägib, millist infot jagab, milliseid pilte või videoid avaldada lubab.

Lapse parimate huvide esikohale seadmine ning tema privaatsuse ja eraelu kaitsmine tähendab seda, et iga jagamisotsuse eel tuleks endalt küsida, kas see, mida ma avalikult ütlen või näitan, on tõesti lapse heaolu huvides või on see hoopis minu enda vajadus olla nähtav või jagada mingit endale olulist mõtet või väärtust.

Need on mõlemad täiesti mõistlikud motiivid, aga need ei kaalu üles lapse privaatsust. Oluline oleks mõelda lapse tulevikule. Kuidas see info võib teda mõjutada siis, kui ta on juba teismeline või täiskasvanu? Ning et see info ei muutuks mingil hetkel tema jaoks ebamugavust tekitavaks.

Lapse identiteedi ja privaatsuse kaitse ei ole liigne ettevaatus, vaid austuse märk lapse kui iseseisva isiku vastu.

Kust jookseb sinu hinnangul see piir – mida on okei jagada?

Neutraalseks ja lapse parimaid huvisid arvestavaks võib pidada üldist infot, nt seda, et peres on lapsed või milliseid väärtusi ühiselt oluliseks peetakse või kui lapsevanem räägib iseendast kui vanemast. Selline jagamine aitab täita oma avaliku elu tegelase rolli ilma, et laps muutuks avaliku tähelepanu keskpunktiks.

Tundlikumaks muutub olukord siis, kui jagatakse detaile lapse enda kohta, nt tema igapäevased harjumused, iseloom, arengulugu, terviseteemad, konfliktid, murekohad, raskused, emotsionaalsed olukorrad. Kuigi need jagamised võivad olla tehtud parimate motiividega, tasub mõelda, kuidas laps ise tulevikus seda näeb või kuidas see võib teda mõjutada.

Väikesed lapsed veel ei oska suurt pilti näha, nemad lihtsalt on selle kõige keskel. Suuremad lapsed võivad juba öelda, et ma ei taha, kõik teavad mu tervise või isikliku elu detaile. Igal lapsel on õigus ise otsustada, millal ja kui palju ta oma lugu maailmaga jagada soovib.

Kas siin on sinu hinnangul vastutus ka neil inimestel, kes avalikult kedagi kritiseerivad või oma arvamust avaldavad?

Jah, tahan südamele panna igaühele, kes avaldab kuskil mõne tuntud inimese suhtes avalikult arvamust – sa ei pruugi olla selle inimese seisukoha, põhimõtete või käitumisega nõus. Ei peagi. Ent kui sa midagi ütled või ka kuskil sotsiaalmeedias midagi selle inimese kohta kirjutad, siis mõtle sellele, et seda võivad kuulda ja lugeda ka selle inimese lapsed.

Me peaksime täiskasvanud inimestena suutma oma eriarvamust või hinnangut avaldada nii, et me ei muutuks teise isiku suhtes solvavaks, õelaks ja inetuks. Mulle tundub, et siin on meie suhtlemis- ja arvamiskultuuril veel palju areneda.

Aga kui meediatähelepanu on juba üleval, siis kuidas saaks vanem last selles toetada?

Väiksemate laste puhul tasuks väga selgelt kontrollida ja piirata, millisele meedia sisule on lapsel ligipääs.

Suuremate laste puhul sellised piirangud enam kõne alla ei tule. Mida vanem laps, seda rohkem ta näeb ja kuuleb. Siis on kõige aluseks usalduslik suhe lapse ja vanema vahel. Vanemad peaksid ennetama seda, et laps kuuleb oma vanematest mingeid uudiseid esimest korda meedia kaudu. Need asjad tuleb võimaluse korral lapsega eelnevalt läbi arutada ning samuti kirjeldada, mida meedia teeb – et meedia võibki asju võimendada.

Igal juhul on vaja oma lapsega palju rääkida ja mis veel olulisem – last palju kuulata. Lasta lapsel olla tema ise, võimaldada tal tegutseda ja areneda oma huvide ja isikupära järgi. Mõnikord ütlevad tuntud inimeste lapsed, et tahaks olla mina ise, mitte defineeritud alati kellegi lapsena.

Kui palju peaks avaliku negatiivse tähelepanu keskmes olev vanem üleval olevat skandaali lapsega arutama?

Esiteks vanem peab vaatama, et ta ise toime tuleks. Kui vanem kodus nutab või karjub, ei tekita see lastes turvalisust. Ka see pole lahendus, kui vanemal on pisar silmas, aga lapsele ütleb, et kõik on korras.

Seega, kõigepealt peab see vanem leidma endale mingi turvalise viisi ja koha, kus ta saab oma suured emotsioonid välja valada. Väga oluline on, et lapsevanemal on teised täiskasvanud – pereliikmed, sõbrad, spetsialistid – kes teda toetavad ja aitavad. Ja siin on väga oluline, et ka laps seda teaks. Siis laps ei võta vanema lohutaja ja päästja rolli, see on lapsele liiga suur koorem.

Samas ei tohi lapsele valetada ega tema eest olulisi asju varjata. Lapsevanem peaks vältima olukorda, kus meedia kihab või kogu kool räägib, aga laps oma vanemaga pole kunagi sellest teemast rääkinud, samuti ei tohi öelda, et midagi ei toimunud. Detailidesse ei ole vaja laskuda, aga lapsele on vaja üldjoontes selgitada, mis toimub.

Mida tihti unustatakse – kui laps käib koolis, siis tuleks rääkida ka kooliga. Väga tähtis, et sellise kõrgendatud tähelepanu juures jälgitakse koolis, et seal ei tekiks mingit kiusamist sama teema ümber.

Kuidas näed siin õpetaja rolli? Mida ta peaks klassijuhataja tegema, et last aidata?

Esmalt peaks õpetaja veenduma, kui palju lapsed üldse toimuvaga kursis on ja millest omavahel räägivad. Meie lapsed on tihti täiesti teises infoväljas kui täiskasvanud. Seega, seda uudist ei pruugi nende jaoks esialgu üldse olemas olla.

Kui selgub, et lapsed on ikkagi uudistega kursis ja räägivad sellest omavahel, siis oleks siin tõenäoliselt vajalik õpetaja selgitused ja arutelude juhtimised meedia rolli, samuti sel teemal, et lapsed pole vastutavad selle eest, millest meedia räägib. Klassijuhataja roll on see, et klassis oleks hooliv ja toetav õhkkond, ta peab kinnitama, et meie hoiame kokku ja meie oleme siin üks meeskond.

Vajadusel tuleks kaasata koolipsühholoog.

Mis on need põhilised tunded, mida laps tunneb neil hetkedel, kui vanemad saavad avalikult negatiivset tähelepanu?

Siin võib olla häbi ja piinlikkust, mõnikord ka meeleheidet ja viha – nii teiste kui ka oma vanemate suhtes. Sageli on siin privaatsuse puudumise tunne. Need lapsed tunnevad, et neil ei ole enam mingit oma elu, ei ole seda kohta, kus saaks olla lihtsalt niisama. Kõik näitavad näpuga, isiklikud asjad on toodud avalikkuse ette.

Laps on alati oma vanematele lojaalne ja armastab neid, näha negatiivseid sõnumeid oma vanemate kohta, teeb neile tohutult haiget.

Aga kui tegu on perega, kes on sageli meedia huviorbiidis. Mida need lapsed tunnevad ja kuidas nemad toime tulevad?

Nendel lastel võib olla väga keeruline, nende peal on surve ja tähelepanu kogu aeg. Lapsel võib olla pidev valvel olek – kust jälle midagi tuleb? Selline pidev pingeseisund ja koormus on isegi täiskasvanule raske, ammugi lapsele. Kui laps ei saa piisavat tuge, on siin suur tõenäosus tõsiste vaimse tervise probleemide tekkimiseks: näiteks depressioon, ärevushäired.

Aga siin on ka identiteedi küsimus – laske mul olla mina ise, ärge pange mind sinna kasti. Ja oma vanemate kaitsmise pool – jätke mu vanemad rahule.

Siin on vanemate vastutus olla ise oma lastele toeks ja tagada, et neil lastel oleks vajadusel ka professionaalne abi olemas. Mina soovitan siin esmalt koolipsühholoogi. Vahel vanemad viivad oma lapse ise kuhugi psühholoogi juurde, aga seal peab laps ootama, kui vanem paneb kuhugi aja, vanem on seal vahel ja juhib protsessi. Koolipsühholoogi juurde saab laps ise minna – võtta ise kontakti, kasvõi vahetunnis või e-kooli kaudu. Vajadusel on võimalik anonüümset nõu küsida ka koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226.

 Artikkel ilmus SIIN.