PERE&KODU: Kuidas tulla toime lastevahelise armukadedusega?

Kui perre sünnib uus beebi, ei muutu ainult ema-isa elu, vaid ka suurema lapse maailm. Eriti siis, kui lapsed on sündinud väikese vahega ja mõlemad vajavad palju lähedust. Paljudes peredes kerkib esile keeruline teema: lastevaheline armukadedus.

Pere ja Kodu artiklis jagavad oma kogemust kolm ema, kommenteerib psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu.

Psühholoog Karmen Maikalu: armukadedus ei tähenda, et midagi on valesti – see tähendab, et laps otsib kinnitust oma tähtsusele

Kui perre sünnib uus beebi, ei puuduta see vaid imikut ja vanemaid - muutub kogu pere dünaamika, eriti laste omavahelised suhted. Väikese vanusevahega laste puhul kerkib sageli esile küsimus: kuidas tulla toime armukadedusega?

Psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu kinnitab, et armukadedus väikese vanusevahega laste vahel on täiesti normaalne ja ootuspärane reaktsioon suurele muutusele. Ta avab, miks see tekib, kuidas vanem saaks teadlikumalt reageerida ja mida teha siis, kui pinge peres tundub liiga suureks kasvavat.

Kui tavaline on, et väikese vanusevahega lastel tekib omavahelist armukadedust?

See on väga tavaline ja täiesti inimlik nähtus. Kui perre sünnib uus laps, muutub kogu pere tasakaal. Eriti tugevalt tunnevad seda lapsed, kes on ise veel väikesed ja vajavad endiselt palju lähedust.

Armukadedust võivad aga kogeda ka suuremad, näiteks kooliealine laps, kes on harjunud seni olema pere ainus laps. Armukadedus ei tähenda, et midagi oleks valesti. See on viis, kuidas vanem laps püüab uue olukorraga kohaneda ja otsida kinnitust, et ta on oma vanematele endiselt oluline.

Mis on selle peamised põhjused? Kas pigem vanema tähelepanu jagunemine või midagi muud?

Peamine põhjus on tõepoolest vanema tähelepanu ümber jagunemine. Beebi vajab palju hoolt ja lähedust, mis jätab suuremale lapsele mulje, et talle jääb vähem aega ja ta pole enam nii oluline. Ka vanemad ise võivad olla uue olukorra tõttu väsinud või pinges ning ka see mõjutab last. Vanem laps tajub muutusi ja võib hakata beebit "süüdistama", et ema-isa pole enam samasugused kui enne.

Armukadedust võib süvendada see, kui lapse harjumuspärane rutiin muutub, näiteks kui ta peab kauem lasteaias viibima või kui temaga tegeleb nüüd keegi teine. Kui beebi sünd langeb kokku suuremate muudatustega, näiteks lasteaeda minek või oma tuppa kolimine, võib laps seostada uue olukorra ja ebamugavuse beebiga. Sellepärast on parem, kui sellised muudatused toimuvad juba enne beebi sündi.

Millised on märgid, et vanem peaks armukadedusele teadlikumalt reageerima?

Armukadedus võib avalduda väga erinevalt. Mõni laps tõmbub endasse ja muutub vaiksemaks, teine muutub trotslikuks või püüab beebile meelega haiget teha. On ka lapsi, kes ütlevad otse, et beebi tuleks tagasi viia sinna, kust ta tuli.

Sageli võib suurem laps hakata ise käituma beebilikult – soovib mähkmeid, lutti või rohkem süles olemist, hakkab rääkima titehäälega, uuesti püksi pissima või ärkab öösiti.

Sellistel juhtudel ei tasu ehmuda ega pahandada. Need märgid näitavad, et laps vajab rohkem tähelepanu ja kinnitust, et teda armastatakse endiselt. Kui vanem suhtub sellesse rahulikult ja mõistvalt, taastub lapse turvatunne kiiremini.

Mis on kõige olulisem, mida vanem saab teha, et kõik lapsed tunneksid end olulistena?

Kõige tähtsam on leida igale lapsele oma aeg ja ruum. Isegi kümme minutit päevas, kus vanem on päriselt kohal ja keskendub ainult ühele lapsele, võib lapsele väga palju tähendada. Kui see üks ühele aeg on igapäevane ja järjepidev, võib see muuta palju.

See aeg ei pea sisaldama midagi suurt – see võib olla jalutuskäik, koos joonistamine, jutuajamine enne und või mängimine. Samuti saab suuremat last kaasata beebi eest hoolitsemise juurde. Näiteks võib ta valida raamatu, mida ette lugeda, või aidata mõne väikese tegevusega, kui beebi sööb.

Oluline on hoida alles ka mõni varasem harjumus või rituaal, olgu see siis õhtune juturaamat või pannkoogihommik nädalavahetusel. Väikesed pidepunktid aitavad lapsel tunda, et tema koht ja tähtsus peres ei ole muutunud.

Vanem võiks ka selgelt ja korduvalt väljendada, et armastus ei jagune kahe lapse vahel pooleks – see lihtsalt kasvab. Lapsed vajavad seda kinnitust ikka ja jälle.

Kuidas aidata vanemal lapsel uue rolliga harjuda nii, et ta tunneks end kaasatuna, mitte kõrvalejäetuna?

Vanem laps peaks tundma, et ta kuulub uude olukorda, mitte et ta seisab sellest väljas. Selleks saab last kaasata juba enne beebi sündi. Näiteks küsi tema arvamust, kui valid beebile vankrit või sisustad beebinurka. Kui beebi on sündinud, saad suuremale lapsele anda väikseid ülesandeid: näiteks valida riideid, aidata vannitamisel või laulda beebile. See tekitab temas uhkust ja tugevdab sidet õe või vennaga. Oluline on lapse pingutust märgata ja kiita, nii kasvab tema enesekindlus ja tugevnevad peresuhted. Samal ajal tuleb austada ka lapse soovi mitte osaleda. Kui ta eelistab omaette mängida või tahab veidi eemal olla, on see täiesti normaalne. Liigne surve võib tekitada vastupidise reaktsiooni.

Ja veel üks lihtne, aga oluline asi: kui külalised tulevad beebit vaatama, võiksid nad pöörata teadlikult tähelepanu ka suuremale lapsele. Sama kehtib ka vanemate endi kohta – jutu keskmes ei peaks olema ainult beebi. Kiitke suuremat last tema osavuse, loovuse või hea südame eest nii, et ta kuuleb. See võib talle väga palju tähendada.

Mida soovitaksid vanematele, kes tunnevad, et armukadedus on nende peres muutunud kurnavaks või tekitab süütunnet?

Kui peres on palju pingeid ja armukadedus väsitab, on kõigepealt oluline mõista, et see on täiesti tavaline osa kohanemisprotsessist. Vanem ei ole ebaõnnestunud – ta on lihtsalt keset suurt muutust. Vanemal endal on vaja samuti tuge ja hingetõmbeaega. Kas või kümme minutit üksiolekut võib aidata närvisüsteemil rahuneda. Kui võimalik, võiks paluda kedagi appi, näiteks last hoidma või süüa tegema. Aidata võib ka lihtsalt telefonikõne sõbrale. Toetusvõrgustik ei ole nõrkuse märk, vaid oluline tugisammas. Lapsed tajuvad kiiresti, kui vanem on veidi puhanum ja rahulikum.

Loe tervet artiklit SIIT.