PERE&KODU: Miks jätab vanema pikk vaikimine lapsele sügava trauma?

Vaikiv karistamine võib esmapilgul tunduda üsna leebe viis näidata pahameelt. Keegi ei karju, ei solva ega löö ja kõrvalt vaadates ei toimu justkui midagi. Lapse jaoks võib päevi kestev vaikus tunduda lõpmatusena, eriti kui ta ei tea, kas ja millal see lõpeb või mida ta peaks tegema, et ema või isa temaga jälle suhtleksid.

Loe tervet artiklit SIIT.

Vastab pereterapeut, koolipsühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Mida tähendab vaikiv karistamine lapse ja vanema suhtes ning kus läheb piir karistava vaikimise ja vanema tervisliku rahunemispausi vahel?

Vaikiv karistamine tähendab, et vanem katkestab lapsega kontakti pahameele väljendamiseks, karistamiseks või lapse mõjutamiseks. Ei vasta, väldib silmsidet või on teistega tavapärane, kuid lapsega demonstratiivselt külm. Tervisliku pausi puhul annab vanem teada, miks ta eemaldub ja millal tagasi tuleb: "Olen praegu väga vihane ja vajan rahunemiseks aega. Räägime poole tunni pärast." Peamine, et laps saaks aru: vanem on pahane, kuid suhe ja armastus pole kadunud.

Miks inimesed vaikivat karistamist kasutavad? Kas enamasti on see teadlik viis teist inimest mõjutada või kontrollida või võib inimene ise mitte mõista, mida ta teeb? Kas sama inimene kasutab seda sageli nii partneri kui lapse suhtes?

Mõnikord kasutatakse vaikimist teadlikult karistusena – inimene lõpetab suhtlemise, et teine tunneks end halvasti, annaks järele või muudaks oma käitumist. Sageli pole inimene aga oma käitumisest või selle mõjust täielikult teadlik. Ta võib olla ise kasvanud peres, kus konfliktidele reageeriti vaikimise ja eemaldumisega ning ta lihtsalt ei oska või ei suuda oma tugevaid emotsioone teisiti reguleerida ja kasutab lapsepõlvest tuttavat mustrit.

Sama käitumine võib ilmneda nii paarisuhtes kui lastega – mõnikord mõlemas, mõnikord vaid ühes suunas. Tahan rõhutada seda, et ka siis, kui vaikivat karistamist kasutavad lapsevanemad omavahel, mitte lastega, siis on lapsed ometi mõjutatud – kuigi lapsi otseselt ei ignoreerita, tajuvad nad siiski pinget, võivad hakata vanemate meeleolusid jälgima või proovida neid omavahel lepitada. Meenub üks juhtum, kus laps tegi meelega suure pahanduse, et vanemad omavahel jälle rääkima saada – laps eelistas vanemate omavahelisele vaikimisele seda, et vanemad on koos tema peale pahased.

Mis toimub lapsega, kui vanem, kellest sõltub tema turvatunne, lõpetab temaga suhtlemise? Kas eri vanuses lapsed – näiteks väikelaps, koolilaps ja teismeline – kogevad seda erinevalt?

Vanem on lapse jaoks oluline turvalisuse ja emotsionaalse regulatsiooni allikas. Kui vanem temaga enam ei räägi, võib laps hakata kartma, et vanem ei armasta teda enam või et lapse endaga on midagi valesti.

Väikelaps reageerib sagedamini nutu, klammerdumise või une- ja käitumisraskustega. Koolilaps võib hakata ennast süüdistama, ülemäära vabandama või püüdma olla väga tubli, kuid ta võib muutuda ka trotslikuks, vihaseks või vanemast eemalduda. Samuti võivad tekkida ärevus, kurvameelsus, keskendumisraskused või kehalised kaebused, näiteks kõhu- ja peavalud. Teismeline võib reageerida veel tugevama eemaldumise, trotsi või vihaga ning hakata oma muresid vanema eest varjama. Mõni noor näib väliselt ükskõikne, kuigi tegelikult võib ta tunda end väga üksikuna ja haiget saanuna.

Kuidas võib korduv vaikiv karistamine lapse käitumises ja enesetundes väljenduda? Milliseid muutusi või toimetulekuviise olete selliste laste puhul näinud?

Olen näinud väga erinevaid reaktsioone, sõltub lapse vanusest, iseloomust ja sellest, kui sageli vaikivat karistamist tema puhul kasutatakse. Mõni laps muutub väga kohusetundlikuks, väldib konflikte ja jälgib pidevalt teiste meeleolu, on justkui pidevast valvelolekus. Teine muutub ärevaks ja klammerduvaks ning vajab pidevat kinnitust, et tema peale ei olda pahane. Kolmas hakkab ise eemalduma või reageerib trotsi ja vihaga.

Pidevalt kogetud vaikiv karistamine võib mõjutada seda, mida laps hakkab uskuma iseenda ja suhete kohta: kas mind armastatakse ka siis, kui eksin või tekib tüli, kas minu tunded ja vajadused on olulised ning kas lähedane inimene jääb minu kõrvale ka keerulisel hetkel.

Kuidas erineb vaikiva karistamise mõju lapsele ja täiskasvanule?

Ega see vaikiv karistamine ei ole meeldiv kellelegi, ent täiskasvanul on üldjuhul rohkem võimalusi olukorda mõtestada, piire seada ja mujalt tuge otsida. Laps sõltub vanemast nii praktiliselt kui emotsionaalselt, seetõttu on vanema eemaldumine talle palju raskem.

Kuidas võib lapsepõlves kogetu mõjutada inimese hilisemaid lähisuhteid – nii seda, kuidas ta partneri vaikimisele reageerib, kui ka seda, kas ta hakkab sama võtet ise kasutama?

Sageli viibki laps lapsepõlves õpitu kaasa täiskasvanuellu ja -suhetesse ning nii näemegi mustrite kordumist.

Mida võiks vanem teha olukorras, kus ta on lapse peale väga vihane ja vajab aega rahunemiseks?

Vihane olla on ok ning pausi võtmine sealjuures on lubatud ja sageli isegi vajalik. Oluline on see lapsele sõnastada ning öelda, millal vestluse juurde tagasi tullakse. Nii õpib laps, et konflikt võib olla ebameeldiv ja piirid võivad olla kindlad, kuid suhe ja armastus ei kao ära.

Milliste sõnadega saab lapsele anda teada, et "ma vajan praegu pausi", jätmata teda tundega, et suhe või armastus on kadunud?

Näiteks: "Ma olen praegu väga vihane ja vajan aega rahunemiseks. Ma ei taha sinuga vihaselt rääkida. See ei tähenda, et ma sind ei armasta. Räägime sellest pärast õhtusööki." Või veel variant: "Ma olen praegu liiga ärritunud, et sellest rahulikult rääkida. Ma ei taha öelda asju, mida hiljem kahetsen. Teeme pausi ja räägime tunni aja pärast edasi."

Tegelikult polegi kõige olulisem täpne sõnastus, vaid kolm sõnumit: 1. ma olen praegu pahane, 2. ma vajan pausi ja 3. ma tulen tagasi ning meie suhe on alles.

Kui vanem tunneb seda artiklit lugedes ära iseenda ja saab aru, et on oma last vaikimisega karistanud, mida ta võiks nüüd teha? Kas ja kuidas saab lapsega sellest rääkida ning suhet parandada?

Jah, mina soovitaksin lapsevanemal sellisel juhul lapsega rääkida. Sealjuures tasuks vältida enda õigustamist, näiteks "ma vaikisin, sest sina ajasid mind nii vihaseks" – see paneb vastutuse taas lapsele. Parem on rääkida enda käitumisest ja selle võimalikust mõjust, näiteks midagi sellist: "Ma olen märganud, et kui ma olen vihane, siis ma olen vahel sinuga rääkimise lõpetanud. See ei ole olnud ok. Mul on õigus olla vihane, aga sinu ignoreerimine ei ole olnud hea viis oma tunnetega toimetulemiseks. Järgmisel korral ütlen sulle, kui vajan rahunemiseks aega ja millal edasi räägime." Suurema lapse puhul võiks arendada diskussiooni, näiteks: "Ma olen mõelnud sellele, kuidas ma pärast meie tülisid vahel sinust eemale tõmbun ja vihasena vait jään. Kuidas sina seda oled kogenud?"

Ja veel: kui vanem märkab, et ta tahab konflikti korral ikka ja jälle päevadeks sulguda ega suuda seda mustrit ise muuta, tasub uurida selle tagamaid. Sageli on see seotud vanema enda lapsepõlves õpitud suhtemustrite, tugeva hülgamise või häbiskeemi, konfliktihirmu või raskusega oma viha reguleerida. Siis võib näiteks pereteraapiast või skeemiteraapiast olla palju abi.

Kui seda artiklit loeb laps või teismeline, kelle vanem temaga korduvalt niimoodi käitub, mida te talle ütleksite? Mida ta saab ise teha, kellele sellest rääkida ja millal tuleks kindlasti mõne teise täiskasvanu või spetsialisti abi otsida?

Ütleksin talle, et see, et vanem sinuga ei räägi, ei tähenda, et sina oled halb või pead kuidagi tema hea tuju tagasi saama. Kui oled midagi valesti teinud, saad selle eest vastutada ja vabandada, kuid vanema ülesanne on oma pahameele ja tunnetega ise toime tulla.Kui sellist vaikimist juhtub sageli ja see teeb sind kurvaks, ärevaks või paneb kartma, räägi sellest mõne täiskasvanuga, keda usaldad – näiteks teise vanema, vanavanema, õpetaja, klassijuhataja või koolipsühholoogiga. Kindlasti tasub abi otsida, kui tunned kodus sageli hirmu, sind alandatakse või ähvardatakse, esineb vägivalda või olukord hakkab mõjutama sinu und, koolis käimist, enesetunnet või seda, mida sa endast arvad.

Millal peaks lapse lähedane täiskasvanu sekkuma, kui ta näeb, et vanem karistab last vaikimise või ignoreerimisega, ja mida ta saab lapse aitamiseks teha?

Tähelepanelik tasub olla siis, kui ignoreerimine on korduv, pikaajaline, ettearvamatu või alandav ning laps muutub selle tõttu ärevaks, hakkab vanema kontakti tagasi teenima või võtab vastutuse vanema tunnete eest. Lähedane täiskasvanu saab last eelkõige kuulata ja võtta tema tundeid tõsiselt. Lapsevanemaga rääkides võiks keskenduda sellele, kuidas olukord lapsele mõjub, mitte vanemat süüdistada. Kui aga tegemist on püsiva emotsionaalse väärkohtlemise või hooletusse jätmisega või lapse turvalisus ja areng on ohus, tuleb kaasata lapse heaolu eest vastutavad spetsialistid.