PERE&KODU: Oleme liikunud autoritaarsest kasvatusest teise äärmusse
Vanemluse üle peetavates aruteludes kostab üha sagedamini kahtlus, kas rahumeelse vanemluse ideaaliga pole mindud liiale – kui last tuleb kuulata, tema tundeid märgata ja temaga kogu aeg arvestada, siis kus jääb koht täiskasvanu sõnale, piiridele ja autoriteedile?
Spetsialistidega arutledes selgub, et tihti lähtuvad vanemad vaid kontseptsiooni ühest osast, jätmata laiema tausta tähelepanuta. "Oleme liikunud autoritaarsest kasvatusest, kus täiskasvanu otsustas, kontrollis ja dikteeris, teise äärmusse – kõikelubavusse, kus püütakse olla küll toetav ja mõistev, kuid piire on raske hoida," tõdeb psühholoog Agne Vilt. Mida arvavad asjast koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu ning vanemlusmentor ja rahumeelse vanemluse eestvedaja Tanel Jäppinen?
Koolipsühholoog Karmen Maikalu sõnul tunnetavad õpetajad väga selgelt, et autoriteedi hoidmine klassiruumis on muutunud aina keerulisemaks. "Õpetaja autoriteet ei ole enam automaatne ja iseenesestmõistetav, vaid selle asemel tuleb seda üles ehitada suhete, järjepidevuse, selgete kokkulepete ja usalduse kaudu. See ei ole lihtne," tõdeb Maikalu.
Kõige sagedamini kirjeldavad õpetajad, et lapsed on julgemad vaidlema ja miks-küsimusi esitama, mis on tema sõnul iseenesest positiivne areng. "Samas tõdevad õpetajad, et rohkem esineb ebaviisakat käitumist ning ka kokkulepetest kinnipidamine ei ole enam nii iseenesestmõistetav. Sageli kuuleb, et osa lapsi ei talu piiranguid, reageerivad neile tugeva emotsiooniga või tõlgendavad neid ebaõiglase kohtlemisena," räägib ta.
Lapse areng ei luba tal veel iseend korrale kutsuda
Maikalu rõhutab, et selle taga ei ole üks kindel põhjus, vaid laiem muutus selles, kuidas ühiskond autoriteeti mõistab. Austus ei sünni enam automaatselt ametinimetusest, vaid sellest, kas täiskasvanu mõjub lapsele õiglase, järjekindla ja usaldusväärsena.
Sama on tema sõnul juhtunud ka kodudes: last kuulatakse rohkem ja tema arvamusega arvestatakse enam kui varem, mis on iseenesest tervitatav. Probleem tekib siis, kui selle kõrvale ei jää alles selget teadmist, et just täiskasvanu vastutab piiride, otsuste ja raamide eest. "Kuigi möödas on ajad, kui lapsele öeldi "laps räägib siis, kui kana pissib" või "seni, kuni su jalad on minu laua all, teed nii, nagu mina ütlen", tundub mulle, et siin on kohati mindud teise äärmusse," räägib ta.
Maikalu sõnul on oluline meeles pidada, et lapse areng ei ole veel nii kaugel, et ta suudaks ise kõike otsustada, ennast korrale kutsuda või endale piire seada. "Ma mäletan, kuidas üks mu poegadest ütles mulle kunagi teismelisena: "Emps, ütle mulle, et ma pean arvuti kinni panema, ma ise ei suuda siit ära tulla."
Lapsed vajavad täiskasvanute suunamist ja kindlalt seatud piire. "Kui laps kogeb kodus, et täiskasvanu kuulab teda, kuid ei anna juhtimist käest, on tal lihtsam mõista ja aktsepteerida ka õpetaja rolli koolis," on Maikalu kindel.
/.../
Õpetaja ei ole klienditeenindaja
Karmen Maikalu rõhutab, et kõikelubav ning piirideta kasvatus kandub lapsega üle ka kooli ning muudab kooli ja kodu koostöö eriti keeruliseks. Lapsel on kooli reegleid lihtsam järgida siis, kui ta kuuleb ka kodus, et õpetaja seatud kokkulepped on mõistlikud ja neist tuleb kinni pidada. See ei tähenda, et vanem peaks õpetajaga alati nõustuma, kuid erimeelsused peaksid jääma täiskasvanute vahele.
Maikalu rõhutab, et last ei tohiks panna olukorda, kus ta peab pealt kuulama õpetaja mahategemist või kodu ja kooli vastandamist. "Õpetaja ei ole klienditeenindaja," ütleb ta otse. Haridus ei ole tema sõnul teenus selles mõttes, et vanem või laps on klient, kellel on alati õigus, vaid tegu on ühise pingutusega lapse arengu nimel. See ei tähenda, et õpetaja oleks eksimatu või kriitikast puutumatu – vanemal on õigus küsida, vaidlustada ja selgitusi nõuda, kuid seda tuleks teha konstruktiivselt ja lahendust otsides, mitte lapse silme all õpetaja autoriteeti lõhkudes.
Lapsevanematel ja õpetajatel on võimalik lastega toimetuleku küsimustes küsida tasuta nõu koolipsühholoogide nõuandeliinilt 1226.
Loe tervet artiklit SIIT.