PERE&KODU: Tõrjutud laps. Kuidas toetada noort, kes soovib teistega koos olla ja kuhugi kuuluda

Kui laps räägib oma päevast rõõmuga, mainib sõpru nimepidi ja ootab kooli või huviringi minekut, siis võib eeldada, et tal on koolis oma sõpradega tore ja hea olla. Aga mida teha, kui see nii ei ole? Mida teha, kui su laps on tõrjutud?

Sõprussuhted annavad lapsele kogemuse, et ta on väärtuslik ja kuulub kuhugi. Sõprade kaudu õpib laps suhtlemist, koostööd, enesekehtestamist ja konfliktide lahendamist. Need kogemused kujundavad tugevalt tema enesehinnangut, aga ka turvatunnet.

"Nooremas koolieas põhineb sõprus sageli ühisel mängul ja koos tegutsemisel. Vanemaks saades muutuvad olulisemaks usaldus, jagatud saladused ja emotsionaalne lähedus. Mida vanem on laps, seda sügavamalt ta tajub ka tõrjutust, üksi jäämist või grupist väljaarvamist," räägib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Mis vahe on omaetteolemisel ja tõrjutusel?

Omaetteolemine on lapse teadlik valik ja võib olla introvertsemale lapsele taastav ning vajalik. Tõrjutus tähendab olukorda, kus laps soovib teistega koos olla ja kuhugi kuuluda, kuid teda ei kaasata või lükatakse eemale. Laps võib muutuda kurvaks, kinnisemaks, ärritunumaks või vältida kooli minekut. Ta võib öelda otse, et tal pole kellegagi koos olla või et keegi ei mängi temaga, aga võib leida ka teisi põhjuseid, et mitte kooli minna. Mõnikord väljendub kõrvalejäetuse tunne näiteks psühhosomaatiliste kaebustena, nagu kõhu- või peavalu enne koolipäeva.

Kõrvale jätmine võib tekitada lapses kurbust ja üksildust, aga ka häbi ja alaväärsust. Mõni laps tõmbub endasse, teine võib reageerida trotsi, viha või muu ebasobiva käitumisega. Sageli on see justkui lapse abipalve, mis vajab mõistmist, mitte pahandamist.

Kuidas eristada tavalist lastevahelist konflikti ja kiusamist?

Konfliktis ehk tülis on osapooled enam-vähem võrdsed ja olukord on ajutine. Kiusamine on korduv, sihilik ja jõuvahekord on ebavõrdne – üks laps kannatab. Oluline on vaadata mustrit ja mõju lapse enesetundele.

Millal on tegemist olukorraga, kus lapsed suudavad ise lahenduse leida, ja millal vajavad nad täiskasvanu sekkumist?

Kui mõlemad lapsed on valmis rääkima ja lahenduseni jõudma, võib anda neile võimaluse ise proovida. Sekkuda tuleks siis, kui olukord kordub, süveneb või laps tunneb hirmu ja abitust. Täiskasvanu roll on tagada turvalisus.

Lapse jaoks on tema kogemus alati päris ja tähenduslik. Kui vanem seda pisendab, võib laps tunda, et tema tunded pole olulised. Mõistev kuulamine loob usalduse ja aitab lapsel paremini toime tulla. Kui laps räägib oma kogemusest, võiks vanem teadlikult lülituda n-ö peegeldavale kuulamisele ("ma saan aru, et sa oled päris kurb selle pärast") ja mitte anda kohe hinnanguid ega jagada nõuandeid.

Millist rolli mängivad klassi- ja grupivestlused laste suhetes?

Grupi-chat'id on osa klassi igapäevasest sotsiaalsest elust ja infovahetusest. Need võivad tugevdada kuuluvustunnet, aga samas ka luua soodsa pinnase kiusamiseks või võimendada tõrjutust.

Sageli esineb kõrvalejätmist, sõnumitele mitte vastamist, kellestki selja taga rääkimist, arvustamist, aga ka päris otsest halvasti ütlemist. Aina sagedamini on kellestki halvustavat fotode jagamist, AI-ga fotode töötlemist jmt. Digikeskkonnas võib kiusamine olla täiskasvanutele nähtamatu, kuid lapsele väga valus. Samuti levivad konfliktid või halvustamised kiiresti grupist välja teisteni, kes sellega esialgu otseselt seotud polegi.

Kuidas saab vanem last toetada, kui ta tunneb end klassi grupivestlusest kõrvale jäetuna või haavatuna?

Kõigepealt tuleks kuulata ja sõnastada lapse tundeid (peegelda!). Koos saab arutada, mida laps ise sooviks teha ja millised on võimalikud lahendused. Oluline on lapsele kinnitada, et tema väärtus ei sõltu ühest vestlusest.

Vanem peaks huvi tundma ja looma avatud kokkulepped digikasutuse osas. Otsene sekkumine on vajalik siis, kui laps on ohus või kiusamine kordub. Eesmärk ei ole kontroll, vaid turvalisuse tagamine. Lastel endal ei pruugi olla oskuseid nende olukordade lahendamiseks.

Vestlus lapsega võiks toimuda rahulikus ja hinnanguvabas õhkkonnas. Kuulamine on olulisem kui kiire lahenduste pakkumine. Laps vajab tunnet, et teda mõistetakse.

Kuidas alustada lapsega vestlust sõprusest ja suhetest nii, et ta julgeks rääkida?

Vanemale võivad abiks olla avatud ja uudishimulikud küsimused, näiteks "kellega sa täna koos olid?", "mis oli täna kõige toredam hetk?", "mis oli tänases päevas see, mis sulle ei meeldinud?". Klassikaline "kuidas koolis läks? – hästi" ei anna väga palju infot ega soosi pikemat vestlust. "Kuidas sa end siis tundsid?" ja "mis mõtted sul sel hetkel olid?" võivad aidata lapsel oma sisemust avastada ja avada.

Võib küsida ka, mida ta sel hetkel oleks vajanud või lootnud, mis oli selle olukorra juures kõige raskem või kas see tunne tuli kiiresti või hiilis tasapisi – see õpetab eneseteadlikkust ja emotsioonide mõistmist ning aitab lapsel oma kogemust täpsemalt lahti mõtestada. Samuti toetavad sellised küsimused nagu "kus sa oma kehas seda tunnet tundsid?" või "kui see tunne oleks värv või ilm, milline ta oleks?" väiksemate laste eneseväljendust. Hea on uurida ka, et "kas sa oled seda tunnet ka varem tundnud?" – nii õpib laps seoseid looma ja oma emotsioone paremini ära tundma.

Tasub vältida lauseid, nagu "ära kaeba", "ära tee sellest välja" või "see pole midagi hullu". Samuti ei aita teiste süüdistamine või kiire lahenduse pakkumine. Esmalt on oluline näidata, et mõistad lapse tundeid ega pea tema kogemust tühiseks.

Kuidas õpetada lapsele, et tema väärtus ei sõltu ainult sellest, kui palju tal sõpru on?

Oluline on rõhutada, et üks või kaks usaldusväärset sõpra on sama väärtuslik kui suur seltskond. Vajadusel võiks vanem aidata leida peale kooli ka muid kohti, kus laps leiaks kaaslasi, kellega suhtlemine võiks areneda sügavamaks sõpruseks.

Millal otsida professionaalset abi?

Abi tasub otsida, kui lapse meeleolu on pikalt langenud, esineb ärevust või koolist hoidumist. Samuti siis, kui vanem tunneb, et olukord käib üle jõu. Varajane toetus aitab ennetada süvenevaid raskusi. Üks võimalus on helistada koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinile 1226.

Koolipsühholoog pakub lapsele turvalist ruumi oma tunnete jagamiseks ja aitab leida sobivaid toimetulekuviise. Vajadusel tehakse koostööd õpetajate ja vanematega, et luua ühtne tugivõrgustik.