POSTIMEES: Kas pikk ja püsiv paarisuhe on üldse võimalik?
Ootus, et hea suhe sünnib ja püsib ilma vaeva nägemata, on ebarealistlik. Lähedus, mõistmine ja usaldus on protsessid, mida luuakse ja hoitakse teadlikult panustades, vahel ka pingutades, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu.
Artikkel ilmus SIIN.
Oleme tõenäoliselt kõik kuulnud lugusid konfliktsetest lahutustest, millega kaasnevad inetud kohtuvaidlused ja lapsed, kes jäävad tülitsevate vanemate vahele. Kas vastureaktsioonina või muudel põhjustel on hakanud kujunema justkui vastupidine trend - lahutusest räägitakse helges ja inspireerivas võtmes kui enesearengust, uuest peatükist, kasvamisest ja teadlikust valikust. Rõhutatakse, et jäime sõpradeks, lapsed on hoitud, meie vahel on austus. Ja sageli see kõik ongi tõsi ning selge on see, et viisakas ja koostöine lahkuminek on igati eelistatum kui koledad konfliktid ja manipuleerivad kättemaksud.
Ent mõnikord tekib sellist ülipositiivset lahutusnarratiivi jälgides küsimus: kas me ei ole liikumas teise äärmusesse, kas me pole hakanud lahutusest rääkima liiga üheselt ja liiga kergelt? Justkui oleks see loomulik ja peaaegu valutu eluetapp, pigem edulugu kui kaotus? See vaatenurk vajaks ehk tasakaaluks kõrvale ka teist, vaiksemat ja ebamugavamat perspektiivi?
Olles töötanud aastaid psühholoogi ja pereterapeudina, võin üsna kindlalt öelda: ükskõik kui teadlikult või rahulikult lahutus ka ei toimuks ning kui vajalik see ka poleks, kaasneb sellega tavaliselt alati teatud sorti lein. Lõpeb üks eluetapp ja üks perekond, kaob ühine tulevik, kaovad ühised traditsioonid ja harjumused, muutub ka identiteet, mis on aja jooksul koos olles kujunenud. See on kaotus ja iga kaotusega kaasneb lein.
Lahkuminekuga kaasneb lein
Olen oma töös kuulnud sageli, kus lahkumineku läbi teinud inimene ütleb: "Ma tean, et see oli õige otsus, aga mul on ikka väga raske." See ei tähenda, et otsus oleks olnud vale. See tähendab, et kaotust ei saa kogeda ilma valuta. Sama kehtib ka laste puhul. Isegi siis, kui vanemad saavad pärast lahutust omavahel hästi läbi ja laps on igas mõttes hoitud, peab ta kohanema uue reaalsusega. Ta on kaotanud selle pere, mis tal oli, ta igatseb ühe vanema juures olles teist, ta leinab ja see on normaalne. Lapse valu ei tohi eitada ega pisendada ning on ignorantne ja ohtlik öelda, et "viisakas" lahutus lapsi ei mõjuta.
See ei tähenda, et lahutust tuleks hukka mõista. Enamasti ei tee keegi seda otsust kergekäeliselt. Sageli on enne proovitud, loodetud, pettutud ja väga (mõnikord isegi liiga) kaua vastu peetud. Ja on olukordi, kus lahutus võib olla ainus mõistlik valik - näiteks sõltuvuse, vägivalla või püsiva emotsionaalse turvatunde puudumise korral. Küsimus ei ole lahutuse hukkamõistmises, aga me peame hoiduma ka selle romantiseerimisest.
Sageli küsitakse, kuidas lahutust vältida. Paariterapeudina ütlen ausalt: see on täiesti vale rõhuasetus! Küsimus ei ole lahutuse vältimises, vaid selles, kuidas vältida seda, mis lahutuseni viib.
Harva on lahutuse põhjuseks üks sündmus, enamasti on see pikk protsess. Kui keskendume ainult lõpptulemusele, jääb märkamata pikk tee, mis sinna viis, aga just sellel teel oleks olnud kohti, kus saanuks midagi teisiti teha. Paariteraapias kuulen sageli samu lauseid: ta ei mõista mind, ma tunnen end meie suhtes üksi, meil ei ole enam mingit lähedust, ma olen saanud nii palju haiget. Üks sagedasemaid põhjuseid, mida lahutavad paarid nimetavad, on et "me kasvasime lahku".
Suhe nõuab hoolt ja vaeva
Kui paarid ütlevad, et nad kasvasid lahku, kõlab see sageli
justkui paratamatu ja vältimatu protsess, nagu inimesed lihtsalt
muutuksid eri suundades ja midagi polegi teha. Oma töös olen
näinud, et enamasti ei ole küsimus lahku kasvamises, vaid kontakti
ja ühenduse kadumises. Inimesed võivad muutuda ja areneda, aga
probleem tekib siis, kui need muutused jäävad teisele nähtamatuks
või teineteisega jagamata.
Ühendus paarisuhtes ei tähenda
seda, et mõlemad tunneksid end kogu aeg hästi või mõtleksid
ühtemoodi. Vastupidi - elus on paratamatult olukordi, kus ollakse
väsinud, ärritunud, pettunud või teineteisest emotsionaalselt
kaugel. Ühenduses olemine tähendab pigem seda, et ka nendes
hetkedes ei jääda teineteisest eemale, vaid räägitakse, mis
toimub ega jääda oma mõtete ja tunnetega üksi. Jah, ma tean, et
see ei pruugi olla kerge.
Näen tihti teraapias paare, kes ütlevad: "Meil ei olnud suuri tülisid." Lähemal vaatlusel selgub aga, et just see ongi olnud probleem - ebamugavatest asjadest ei räägitud, pettumused neelati alla, lootuses, et need kaovad iseenesest. Aja jooksul muutus see vaikus harjumuseks ja harjumus kauguseks. Nii tekibki tunne, et ollakse koos, aga ometi eraldi.Olen öelnud oma klientidele, et te ei pea end kogu aeg hästi tundma, aga te peate olema ühenduses, suhe ei vaja pidevat rahulolu, vaid elusat kontakti. Kontakti, kus on lubatud ka ebamugavad tunded, eriarvamused ja ajutine kaugus, sest ühendus katkeb mitte siis, kui on raske, vaid siis, kui raskustest enam omavahel ei räägita. Ja rääkimise all ma ei mõtle karjumist, solvamist ega süüdistamist.
Näeme sotsiaalmeedias täiuslikke suhtehetki, kuid mitte igapäevast pinget, parandamist vajavaid kohti ja keerulisi vestlusi, mis kuuluvad iga päris suhte juurde. Üks suurimaid eksiarvamusi, mida olen paarisuhete teemal kuulnud, on uskumus, et hea suhe peab olema lihtne ja probleemideta ning hetkel, kui tunned, et pead suhtes pingutama või "tööd tegema", on see märk, et suhe on vale ja see tuleb lõpetada. Vabandust, aga ütlen otse: see on puhas jama, sest iga väärt asi nõuab hoolt ja vaeva! Niisama kasvab ainult umbrohi, aga kui tahad ilusat aeda, pead seda kastma, rohima ja aeg-ajalt ka ümber kujundama. Sama kehtib suhete kohta - hea suhe ei püsi ilma tähelepanu ja pingutuseta.
See ei tähenda, et peaks end suhtes ära kaotama või kannatama. Vägivald, pidev alavääristamine ja turvatunde puudumine ei kuulu ühegi terve suhte juurde. Kuid ootus, et hea suhe sünnib ja püsib ilma vaeva nägemata (meeldib see väljend meile või mitte), on ebarealistlik. Lähedus, mõistmine ja usaldus on protsessid, mida luuakse ja hoitakse teadlikult panustades, vahel ka pingutades. Oskaks ainult seda teha!
Paarisuhteoskusi on võimalik õppida
Sest sageli ei olegi probleem armastuse puudumises või selle kadumises, vaid hoopis oskuste puudumises. Oskustes olla konfliktis ilma teist haavamata või väljendada oma vajadusi nii, et see ei kõlaks süüdistusena. Need oskused ei ole kaasa sündinud, neid on võimalik õppida - lugedes raamatuid, käies suhtekoolitusel või paariteraapias.
Siin, mulle tundub, on peale kasvamas uus põlvkond, kes oskab teadlikumalt suhtesse panustada ja ka abi otsida. Kui praktika näitab, et keskealised inimesed jõuavad sageli paariteraapiasse liiga hilja, kui pole enam võimalik midagi päästa, vaid aidata neil lihtsalt võimalikult viisakalt lahku minna, siis on rõõmustav näha, et nooremad inimesed peavad suhteteraapiat või -koolitust üsna loomulikuks suhte osaks ja näiteks gümnaasiuminoored pöörduvad koolipsühholoogide poole ka oma paarisuhtemuredega. Loodetavasti saavad nad oma probleemidele varakult jaole ning suudavad ennetada suuremaid.
Moodsas maailmas küsitakse sageli, kas pikk ja püsiv paarisuhe on üldse võimalik. Mulle tundub, et see on keerulisem kui varem, kuid mitte võimatu. See nõuab teadlikkust, oskusi ja valmisolekut õppida. Seega, sõbrapäeva eel tahaksin öelda, et pikaajaline paarisuhe ja armastus on võimalik. Selline, mis sisaldab rõõmu ja valu, konflikte ja leppimist, mõistmist ja lähedust. Ka täna ja nii, et me ei küsi esmalt, kuidas vältida lahutust, vaid kuidas hoida lähedust.
-----------------------
Rääkige rohkem kui tavaline infovahetus. Küsi partnerilt mitte ainult "kes toob lapse?", vaid ka "kuidas sul päriselt läheb?".
Õpi, kuidas partnerit päriselt kuulata ja kuidas väljendada oma vajadusi nii, et see ei mõjuks süüdistusena.
Jääge kontakti ka siis, kui on ebamugav või raske, vajadusel otsige professionaalset abi.
Võtke laste ja igapäevaelu kõrvalt regulaarselt kahekesi kvaliteetaega.
Füüsiline kontakt on rohkem kui seks -kallistused ja kaisutamine kipuvad sageli tahaplaanile jääma, ent mõjuvad suhtele hästi.