POSTIMEES: Laps vajab nii mõistmist kui ka turvalisi piire

04/16/2026

Meie väikeses Eestis on viimasel ajal toimunud mitu jõhkrat vägivallakuritegu, mille toimepanijad on olnud väga noored inimesed. Arusaadavalt on see tekitanud küsimuse, kas meie noored ongi muutunud julmemaks kui varem või näeme lihtsalt üksikuid tragöödiaid, mida ei tohiks üldistada.

Politseistatistikast on näha, et alaealiste kuritegevus tervikuna ei ole kasvanud ning enamik noori on jätkuvalt seaduskuulekad. Samal ajal on siiski sagenenud raskemad vägivallajuhtumid, mis loovadki mulje, justkui oleks tänapäeva noorus lootusetult hukas.

Kas siis probleemi ei ole? On küll. Ja see on väga tõsine. Ning sunnib küsima mitte ainult seda, mis nende noortega on juhtunud, vaid sedagi, mis on jäänud õigel ajal tegemata.

Rasked vägivallakuriteod ei teki tühjale kohale, vaid on pika protsessi tulemus, mille käigus on nooruk olnud esmalt abivajaja ja alles hiljem muutunud kurjategijaks. Need noored on sinna jõudnud samm-sammult, kandes endas pikaajalisi pingeid ja lahendamata konflikte.

Oma töös olen näinud, et üks sageli esile tulev ühine joon nende juures on sügav üksildustunne – tunne, et nad ei kuulu kuhugi ning keegi ei hooli ega huvitu nendest. Paljudel neist on olnud ka tõsiseid suitsiidimõtteid. Aga see ei paista välja. Välja paistavad koolist puudumine, agressiivsus, käitumisprobleemid, pidevad konfliktid või ka endassetõmbumine ja internetimaailma kadumine. Liiga sageli jäävad need märgid kas sootuks tähelepanuta või ei järgne neile piisavalt kiiret ja sisulist sekkumist.

Me teame neid lapsi ja neid peresid. Kool teab, samuti lastekaitse ja kogukond, sageli ka politsei. Aga abi ei ole piisav, õigeaegne või järjepidev – süsteem killustub ja vastutus hajub ning lõpuks jääb noor oma tühjustundega üksi ning leiab väljundi näiteks vägivallas.

Ja siin tahan ennetada üht levinud vastureaktsiooni. Kui räägitakse põhjustest ja ennetusest, ütleb väga sageli keegi, et nüüd tulevad psühholoogid jälle kurjategijaid õigustama ning et neid noori tuleks lihtsalt rangemalt karistada. Aga me ei saa valida, kas räägime ainult ühest või teisest – peame vaatama tervikpilti. Küsimus ei ole esmalt selles, kuidas reageerida pärast kuritegu, vaid selles, miks lubame olukorral üldse nii kaugele jõuda.

Karmimad karistused võivad anda ühiskonnale lühiajalise rahulolu, aga need ei lahenda probleemi tegelikku põhjust. Karistus tuleb siis, kui kahju on juba tehtud – nendes lugudes, millest räägime, on inimesed surnud, jõhkralt tapetud. Peame rääkima, kuidas selliseid olukordi ennetada. Sellest, kuidas aidata last enne, kui temast saab kurjategija.

Seega ei alga olukorra parandamine rangematest karistustest, vaid julgusest tunnistada, et meie senine ennetus- ja abisüsteem ei toimi piisavalt hästi. Varajane märkamine ei tähenda ainult seda, et keegi paneb probleemi kirja ja viib läbi näppuviibutava vestluse. See tähendab, et abi tuleb kiiresti, mitte kuude või aastate pärast, ning et keegi võtab vastutuse ja jääb selle noore ja tema pere kõrvale. Ning et me ei loobu nende laste ja peredega tegelemisest lihtsalt seetõttu, et nendega on raske.

Abi ei toimi, kui see on suunatud ainult lapsele. Kui laps on hädas, on enamasti hädas ka pere. Noor vajab oskusi, aga samamoodi vajavad neid ka vanemad. Praegu jätame vanemad sageli üksi lootusega, et küll nad kuidagi saavad hakkama. Ent tihti ei saa. Lapsevanemaks olemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid midagi, mida tuleb õppida.

Lapse kasvamise vundament on turvaline kiindumussuhe vanematega, mis tähendab, et vanem arvestab lapse vajaduste ja tunnetega ning seab sealjuures lapsele selged piirid ja reeglid. Meie peremudel on paraku liikunud ühest äärmusest teise. Autoritaarsest kasvatusest, kus lapse tunded suruti maha, on paljud pered jõudnud olukorda, kus vanemad ei julge enam lapsele piire seada.

Aga laps vajab mõlemat: mõistmist ja arvestamist ning turvalisi piire. Kui neid ei ole, kasvab sisemine ebakindlus, mis võib väljenduda näiteks ärevuses või agressioonis.

Samas ei saa me mööda vaadata sellest, et on peresid, kus vanemad on iseendaga hädas. Ületöötamine, paarisuhteprobleemid, depressioon, sõltuvused, sealhulgas alkoholism, on valusalt levinud. Kui täiskasvanu ei tule iseendaga toime, ei saa ta olla lapsele piisavalt olemas, ükskõik kui väga ta seda tahaks. Sellistes peredes võib mõnikord esineda ka emotsionaalset kättesaamatust, hooletusse jätmist või vägivalda. Laps kasvab keskkonnas, kus turvatunne on habras ja see jätab sügava jälje tema arengule.

Seega peavad vanemaharidus, pere- ja paariteraapia ning vaimse tervise abi olema kättesaadavad – abi küsimine ei ole märk läbikukkumisest, vaid osa vastutustundlikust lapsevanemaks olemisest. Paraku on see kõik meil Eestis endiselt lünklik ja raskesti kättesaadav. Ka näiteks alkoholismi puhul on abi leidmine keeruline nii sõltuvuses inimesele kui tema lähedastele. See tähendab, et probleemid kestavad aastaid ja kanduvad edasi ka järgmisse põlvkonda.

Liikudes perest väljapoole, on üks alahinnatud ennetusmeede laste ja noorte huvitegevuses osalemine. Kuuluvustunne ja eduelamus on noore põhivajadused. Kui me ei paku noorele selleks turvalisi ja sisukaid võimalusi, leiab ta need ise ja mitte alati heas kohas. Regulaarne huvitegevus ei ole lihtsalt ajaviide, vaid väga oluline kaitsetegur, mis vähendab riskikäitumise ja vaimse tervise probleemide ohtu. Huvitegevus peab olema kättesaadav kõigile noortele, sõltumata pere rahakotist või elukohast.

Kool aga ei peaks olema koht, kus õpitakse pelgalt korrutustabelit ja õigekirja, vaid ka inimeseks olemist ja igapäevaeluga – iseendaga, oma vaimse tervise ja suhetega – hakkamasaamist. Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpe peab olema süsteemne osa õppetööst.

Ja me ei saa mööda vaadata nendest spetsialistidest, kes raskes seisus noortega otseselt kokku puutuvad. Koolipsühholoogid, lastekaitsetöötajad, noorsootöötajad – kõik nad teevad noortega tänuväärset tööd, ent neid on liiga vähe ja sageli on nad suure töökoormusega lihtsalt läbipõlenud ja nii jäävadki abi vajavad noored piisava abita.

Kui tahame vähem vägivalda, ei saa me loota, et probleem laheneb karistuste karmistamisega. See on kõige lihtsam, aga ka kõige pealiskaudsem vastus. Palju raskem on ehitada süsteemi, mis märkab abivajavat last õigel ajal ja aitab päriselt. Aga just see on ainus viis, mis midagi muudab.
-----------
Tasuta psühholoogilise nõustamise võimalus on koolipsühholoogide nõuandeliinil ☎️1226. Helistada võivad õpilased ja tudengid, lasteaialaste ja kooliõpilaste vanemad, õpetajad, noorsootöötajad ning teised laste ja noortega töötavad spetsialistid.

-----------

Artikkel ilmus SIIN.